Ekspert: Trumpi võit näitab populismi võidukäiku, ent ka soovi Clintonit karistada
USA valimistulemused näitavad populismi sealset võidukäiku. Kui analüüsida Donald Trumpi kampaaniakõnesid, leiame sealt kõiksuguseid populismi tundemärke. Ta on selgelt väljendanud, kes on tema meelest see õige Ameerika rahvas, kelle huvide eest tema väidetavalt seisab.
Ta on selgelt nimetanud n-ö need rühmad, kes selle rahva hulka ei kuulu, kes on pigem rahva vaenlased, kelle eest ta oma n-ö rahvast kaitsta tahab – Vildakas Hillary (Crooked Hillary), mehhiklased, moslemid jt. Ja kui me vaatame tema kampaania põhilist hüüdlauset – teeme Ameerika uuesti suureks (Make America great again) –, siis näeme, et ka populistidele omane nostalgia (teoreetikud nimetavad seda ka südamaa ihaluseks) on seal kesksel kohal. Lisaks on ta Clintonist ka oluliselt karismaatilisem esineja.
Nii nagu populistidele omane, saavad nad tuule tiibadesse. olles pigem millegi vastu kui millegi poolt. Nii korjavad nad üles ka oma valijad.
Trumpi edu valemi üks oluline komponent oli kindlasti poliitilise eliidi vastane hoiak. Hillary Clinton on justkui kõige selle kehastus, mis inimestele selle eliidi juures ebameeldiv on – teda nähakse võimuahnena, millega liituvad kahtlased rahade liikumised ning etteheidetavad eksimused ametis.
Sellel kõigel on ka oma efekt. Nagu näitasid valimiseelsed küsitlused, oli rohkem neid, kes hääletasid Clintoni vastu, kui Trumpi-vastaseid, kes väljendasid oma vastuseisu Clintoni poolt hääletades. Seega ei karistanudki valijad niivõrd Trumpile laialdaselt ette heidetud ebasobivaid väljaütlemisi, vaid Clintonile omistatud tegusid.
Samas aga tasub meeles pidada, et valitsemisvastutust võttes on populistid pidanud oma stiili oluliselt korrigeerima. Mingis mõttes võib sama välja lugeda ka juba Trumpi tänukõnest. Aga elame, näeme.
Kui vaadata samal ajal lahti rulluvat Eesti valitsuskriisi, siis siin ma erilisi populismi jooni ei näe. Pigem on see klassikaline eliitide vastasseis, praktiliselt populismi vastand.
Praegu ei apelleerita meil niivõrd rahva tahtele, rahvas on rohkem pealtvaataja ja kaasaelaja rollis. Ja mõlemad leerid argumenteerivad rohkem riigi huvidega – umbusaldajad väidavad, et Reformierakonna juhitud valitsus ei suuda ära teha seda, mida Eesti riigi ja ühiskonna arenguks vaja. Ja Reformierakond väidab vastu, et valitsuse kukutamine on praktiliselt riigivaenulik tegu.
Ärgem unustagem, et populism pole lihtsalt sõimusõna, vaid politoloogiline termin, millel on sisuline tähendus. Seda ei kasutata ka alati hukkamõistvas toonis. Nii võivad populistid teha praktikas samamoodi head või kurja nagu selgepiirilised elitistid.
