Donald Trump - teflonmees, kes kodustatakse ära
Mulle on jäänud mulje, et mitmetes riikides, sealhulgas Eestis, ei arvestatud tõsiselt tema võiduvõimalustega. Muidugi, seda arvamust toetasid USA arvamusküsitlused, mis nägid soosikuna pigem Hillary Clintonit.
Mis siis juhtus, et Donald Trump võitis? Esmalt, ta oli juba enne valimisi üleriigiliselt väga tuntud nimi. Kirjutasin ajakirjanduse põhjal Trumpist 2004. aastal portreeloo ajakirjale Saldo ning tsiteerin sellest ühte lõiku: “Nagu sir Richard Branson, peab Donald Trump oma trumbiks nime, mis on kujunenud Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturu hästi tuntud luksusbrändiks. Gallupi sotsioloogilise uuringu põhjal teab 98% ühendriiklastest, kes on Donald Trump. Ei Ted Turner, Steve Jobs ega Warren Buffett ole ühendriiklaste seas nõnda tuntud. Kui konsultant Neil Ostergren küsitles 1997. aastal 800 USA tippjuhti, et uurida nende teadmisi kinnisvaraärist, nimetati ülekaalukalt kahte nime – Donald J. Trumpi ja William J. Levitti, New Yorgi keskklassile mõeldud odava elurajooni Levittowni loojat.”
Teiseks, Trumpi tuntus suurenes kampaania jooksul veelgi. Mu USA ajakirjandusõppejõududest kolleegid näitasid mulle suvel statistikat, mis näitas, et Trump oli saanud Clintoniga võrreldes lausa kordades rohkem meedia tähelepanu.
“Trump is everywhere,” (Trump on kõikjal), on olnud viimastel kuudel paljude ameeriklaste kogemus, kes just kusagil Nevada tühermaal ei ole elanud (muide, Nevadas võitis Hillary Clinton). Vaatamata sellele, et Trumpil oli käsutada kaks korda vähem kampaaniaraha, suutis ta edukalt maksimeerida selle kasumlikkust.
Kolmandaks, Trumpi puhul tõid tema pooldajad esile asjaolu, et Trump ütleb seda, mida mõtleb, ning ei räägi poliitiliselt korrektset juttu, millest nn establishmendi kandidaatide puhul oli avalikkus väsinud. Sellele kuvandile tuginedes kujunes minu hinnangul kampaania käigus välja nn teflonmehe sündroom. See tähendas, et Trump võis öelda sisuliselt kõike, ilma et see oleks kahjustanud tema mainet toetajate silmis.
Neljandaks – mida on ka meedias juba esile toodud – Trumpi kampaania suutis mobiliseerida oma toetajaid palju paremini võrreldes Hillary Clintoni kampaaniaga. Võib-olla aitas sellele kaasa arvamusküsitluste põhjal autsaideri, tagaajaja roll, kes ei saanud hetkekski loorberitele puhkama jääda. Trumpi kampaania toimimisest on nauditavalt kirjutanud viimases Eesti Ekspressis Toivo Tänavsuu.
Kindlasti on Trumpil ees keeruline meeskonna koostamine. Keeruline seetõttu, et paljud vabariikliku partei tegelased keerasid talle kampaania käigus selja või lausa töötasid talle vastu. Vaatasin kolmapäeva hommikul tema võidukõnet ning selles oli tema retoorika juba hoopis teistsugune ja rahulikum, võrreldes kampaaniaperioodiga.
Võib nõustuda Jüri Luigega, kelle ettekannet kuulsin mõni aeg tagasi Postimehe klubiüritusel, et administratsioon n-ö kodustab aja jooksul ära ka kõige ekstreemsema presidendi. Nii või teisiti, olen kindel, et saame peagi näha Trumpi tegudes kampaaniaperioodiga võrreldes uudsest küljest – kuid kindlasti ei tohiks Eesti diplomaatia magada.
