Kas oleme valmis elama kauem, ent intressideta maailmas?

Elame kauem, aga ilma intressideta maailmas – just sellise hoiatava märkuse tegi meie president Kersti Kaljulaid Eesti Koostöö Kogu visioonikonverentsi „Pension 2050“ paarikümneminutises avasõnavõtus.

Loomulikult, mida kauem ja tervemalt elame, seda parem! Kuid mida pikem on meie pensionipõlv, seda rohkem kulub meil pensionil olles sääste. Mida madalamad on intressid, seda väiksemat kasvu saame oma säästudelt oodata.

Eesti pensionireform viidi läbi 2002. aastal, kui loodi kohustuslik II ja vabatahtlik III samba fond. Intressid olid siis oluliselt kõrgemad ja varaklasside pikaajalised tootlused ja tootluse ootused niisamuti.

Nii nagu muutub pidevalt inimese vanus ja kuuluvus laste, noorte täiskasvanute, lapsevanemate, keskealiste või pensionäride rühma, muutub ka intressikeskkond, milles elame. See on dünaamiline keskkond.

Kas dünaamilises keskkonnas 15 aastat tagasi tehtud staatilised arvutused on pädevad ka täna või peaksime korra maha istuma ja uuesti mõtlema? Või kardame, et seda tehes avastame tõsiasja, et kogume pensioniks täna ikkagi oluliselt vähem, kui me seda tegema peaksime, ega soovi seda teemat puudutada?

Näiteks Heido Vitsur on sellele see aasta viidanud korduvalt – viimati selle aasta oktoobris: „Mida varem me välja ütleme, et rahuldava tuleviku kindlustamiseks peab igaüks oma aasta sissetulekust kõrvale panema 9-10% ja investeerima seda raha nutikalt, seda parem.“

Vaja on ühiskondlikku kokkulepet

On vaja sisulist ühiskondlikku arutelu ja sellised konverentsid ning eestvedamised on selleks head pidepunktid. Kuid see diskussioon peab jõudma ka laiematesse massidesse. See puudutab meid kõiki.

Peame tavakodaniku tasemel jõudma arusaamisele, millist pensionit me tulevikus ikkagi soovime saada. Mida ootab tänane Nõukogude Liidu järgne põlvkond Eesti riigilt ja pensionisüsteemilt tegelikult? On see 40%, 50%, 60%, 70% või 80% pensionina meie viimasest palgast? Ja sellest numbrist lähtudes tegema oma arvutused, otsused ja kokkulepped.

Kui on olemas ühiskondlik arutelu, arusaamine ja kokkulepe, tõuseb ka kindlus tuleviku osas ja arusaam sellest, milline hakkab välja nägema meie kõigi pensionipõlv. Vähem ebamäärasust tuleviku osas tähendab ka enesekindlamat ja õnnelikumat rahvast. Ja selle ühise arusaamise korral on oluliselt lihtsam jõustada reforme, millega pensionikogumist suurendada ja soodustada.

Täna on Eestis pensionile minemise iga 63 aastat, aastaks 2026 tõuseb see 65 aastani ning seejärel seotakse see Eesti keskmise elueaga. Lisaks tuleb arvesse võtta, et täna elab 65-aastaseks saanud mees keskmiselt 80- ja naine 85-aastaseks ehk keskmiselt tuleb naistel arvestada oodatult 5 aastat pikema pensionil viibimise ajaga ja sellevõrra on olulisem ka pensioniks kogutud säästude suurus.

Kas soovime tulevikus pensionipõlves lihtsalt hakkama saada või soovime hästi hakkama saada?
Visioonikonverents lõppes vestlusringiga teemal „Mida teha, et tulevikus pensionipõlves hakkama saada?“.

Ma arvan, et sellest teemapüstitusest oli üks väga oluline sõna välja jäänud. Taasiseseisvunud Eestis ja avatud maailmas ei soovi tänapäeva eestlased pensionipõlves enam lihtsalt hakkama saada. Me soovime hästi hakkama saada. Ja kahtlemata pensioni visiooni kontekstis oleks see ainuõige suund, mille poole täna püüelda.

Jah, raha ei kasva puu otsas. Suurem tarbimine tulevikus (pension) tähendab väiksemat tarbimist täna ning vastupidi. See on lihtne majanduse põhitõde.

Kui palju oma tulevast pensionit me soovime täna ära tarbida? Kas oleks aeg uueks ühiskondlikuks kokkuleppeks ja arusaamiseks, et meil on tänastest sissetulekutest vaja tulevasteks pensioniteks nüüd hakata senisest rohkem kõrvale panema?

Ja kui jõuame järeldusele, et I samba solidaarsuspension, II samba 2%+4% sissemaksete pension ning III samba vabatahtlik pension ei ole tänapäeva eestlaste tuleviku pensioni ootusi rahuldav, otsustame ühiselt, kuidas, millal ja kui palju me rohkem säästma hakkame.

Aeg tiksub – iga päevaga jõuame pensionile lähemale.