Toomas Alatalu: Putin läks välja täispangale!
Mõni tund hiljem hakati küll rohkem rääkima „suvest saadik“, ent loogilisem on esimene, sest just siis ehk 12. augustil asus Tallinnast pärit Anton Vaino Kremli administratsiooni ülema ametikohale ja 1. septembril võttis Vaino Sergei Ivanovilt üle ka sellega kaasneva korruptsioonivastase võitluse komitee esimehe ameti.
Ehk siis kogu Uljukajevi loos oli oma osa antud kohale edutatud uustulnukal Vainol, kes, nagu kaitseminister tõvalane Sergei Šoigu, esindab Moskvas selgelt võimukaugeid väikerahvaid ehk siis on eriti sobivad isikud pidurdama korruptsiooni sellest läbiimbunud seltskondades ja seisustes. Šoigul on lastud armee ladvikut kõvasti raputada, Vaino kuulub nüüd selgelt veelgi kõvema kaasuse tegijate hulka ning pole raske arvata, mida temast arvavad kõik Venemaa tipud. Kaasa arvatud valitsus, kus nüüd ei tea keegi, kas naabertoolil istuja on n-ö jälitatav või mitte. Täna võetakse kohe kindlasti teistmoodi laupäeval kõlanud Putini sõnu sellest, et ametiisikuid ei tohi teha ärimeestele takistusi investeerimisel ning hoiatas, et järeldused tehakse.
Sõnum tuulde ei lennanudki, et aga nii kõrgele, on ikka rabav küll. Ent mis teha, kui Venemaa ladvikus püsib seis, mida ajaloolane Nikolai Karamzin (1766-1826) võttis kokku kahe sõnaga – „Kõik varastavad“ (Vse vorujut). Seda huvitavam on olnud jälgida Vene teleajakirjanikke, kui need püüavad nüüd mõistatada – miks piisavalt rikas Uljukajev sellele sammule läks ja kas ta üldse läks? Teoreetiliselt võis asi olla konkurentide poolt (teadaolevalt oli küsimus naftafirma Rosneft osalemises Bashnefti privatiseerimises) korralikult lavastatud, ent pärast asja säärasel tasemel ja viisil avalikustamist tuleb see versioon rahulikult kõrvale lükata.
Arutada on mõtet seda, miks see samm just nüüd tehti? Kuna antud üllatusele järgnesid kohe teated, et Venemaa alustas taas Süüria pommitamist õhust ja kõikidelt Vahemere idaossa viidud laevadelt ja homme kogunevad Saksamaale selle kantsler, USA president, Prantsuse president, Suurbritannia ja Itaalia peaministrid, kes mõistagi peavad toimuvale reageerima, siis pakuks kohe niisugust versiooni. Ministri trellide taha panekuga pärast mitmekuulist jälitamist kinnitati veelkord üle, et Venemaal on vaid üks otsustaja (teine ei tea, mida ta ministrid teevad!?), kellega tuleb arvestada. Kes on valmis pöörama piisavat tähelepanu siseriiklikele probleemidele ja looma soodsaid tingimusi välisinvestoritele, keda on Venemaal äri ajamist alati häirinud lõputud altkäemaksu nõudmised ja andmised. Seda kõike juhul, kui arvestatakse tema, s.t. Venemaa välispoliitiliste huvidega.
Aga neid ta jõudis just (esmaspäeval, 14. novembril) täpsustada USA tulevase presidendiga – Kremli avaldatud teadande kohaselt pidasid Putin ja Trump oma telefonikõnes „vajalikuks ühendada jõupingutused võitluseks ühise vaenlasega nr.1 – rahvusvahelise terrorismi ja ekstremismiga. Samas võtmes arutati ka Süüria kriisi reguleerimise küsimusi.“ Kremli antud sõnumist ei loe kuidagi välja muude rahvusvaheliste probleemide arutamist. Küll aga pidas Putin pea samal ajal kõne ka kantsler Merkeliga, milles arutati Euroopa gaasiga varustamist läbi Ukraina, olukorda Ida-Ukrainas ja ka Süüriat. (Teade sellest ilmus Kremli kodulehele enne infot Putini-Trumpi kõnest). Ehk siis – Ukrainat pole unustatud.
Trumpi ametisseastumiseni on aega. USA praeguse administratsiooni seis Lähis-Idas aga säärane, et tolle toetusel alustas Iraagi armee 17.10 Mosuli linna vabastamist ISIL-i käest ja 6.11 lisandus sellele operatsioon Süürias asuva kalifaadi pealinna Raqqa vabastamiseks. Venemaa pidas 18. oktoobrist alates Aleppos relvarahu ja pakkus ümberpiiratud vastasleerile ohutut lahkumist linnast. Kuigi mässulised lükkasid pakkumise kohe tagasi ja tegid mitu ebaõnnestunud katset piiramisrõngast välja pääseda, pikendas Moskva päev-päevalt vaherahu – seda kuniks toimusid valimised USAs ja telefonikontakt Putini ja Trumpi vahel. Veel sedagi, et Aleppo mässulisi hoiatati reedest peale relvarahu kohe-kohe lõppemisega. Täna siis vallandusidki Venemaa uued raketi- ja pommilöögid ning tuleb eeldada Süüria armee suurpealetungi.
Kuna USA poolt õhust toetatud erinevate koalitsiooni pealetung Mosulile ja Raqqale tammub aga paigal ja lääneriigid vaevalt et soovivad enne jõule oma mehi lahingutesse paisata, siis võib Vene ja Süüria armee vastu sõdivatel nn. mõõdukatel jääda varsti ainsaks võimaluseks küsida relvarahu ja nõustuda poliitilise lahendusega. Seda koos Assadi jäämisega võimule. Loogiliselt võttes üritab Putin Süürias nii tugevad kui võimalik positsioonid kätte võita, et siis oma tingimusi dikteerida. Samas saab ta suurepäraselt aru, et nii pikas konfliktis kuuluvad võiduloorberid jagamisele.
Nagu öeldud – andis Putin ühtaegu märku, et võib ka sisepoliitikas teha dramaatilisi samme, mis avaldavad muljet massidele ja võiksid soosida väliskapitali minekut Venemaale. Igal juhul tegi Kreml esimesena midagi suurejärelkajalist kodus ja välismaal ja ootab nüüd neile reageeringuid teistelt suurtelt.
