Poolt ja vastu: kas jookidele tuleks kehtestada suhkrumaks?
Arvukad uuringud näitavad, et magustatud jookide, näiteks suhkruga kohvi, mahlajookide, limonaadi või energiajookide tarbimine tähendab iga päev suuremat kalorihulka, mis omakorda suurendab diabeedi riski, tekitab ülekaalulisust ning põhjustab südame ja veresoonkonna haigusi.
Uuringutes on leitud, et suhkruga magustatud jookide tarbimisel on kehakaalu suurenemisega tugevam seos kui ühegi muu toidu või joogi tarbimisel.
Eestis suureneb ülekaaluliste ja rasvunud inimeste osakaal, eriti muret tekitav seis on lastega. Ülekaaluliste laste osakaal suureneb kiiresti ja kahtlemata ei ole siin mingit küsimust, et selle taga on kaks teemat: esiteks vähenenud liikumisaktiivsus ja teiseks ebatervislik toitumine.
Seetõttu oleks suhkruga magustatud jookide maksustamise peamine eesmärk eelkõige motiveerida toiduainetööstusi vähendama oma toodangus lisatud suhkru või selle asendajate (aga ka soola ja rasva) hulka.
Ka maailma terviseorganisatsioon WHO on lubanud toetada riike, kus gaseeritud suhkrurikastele jookidele kehtestatakse suhkrumaks. Värskest raportist selgus, et kui suhkrurohkete toodete hinda tõsteti 20% või rohkem, tarbisid inimesed neid tooteid vähem ja seega toitusid tervislikumalt.
Praegu on meil teada vastupidine: FAO ehk maailma toiduorganisatsiooni andmeil saab keskmine eurooplane oma päevasest kaloraažist 3% karastusjookidest. Ka tervise arengu instituudi korraldatud „Rahvastiku toitumise uuring 2014” (all olev graafik) näitab, et kõikides vanusegruppides ja nii meeste kui ka naiste seas saadakse kõige rohkem lisatud suhkrut pagaritoodetest. Karastusjookidest saadav suhkrukogus on üks väiksemaid.
Euroopa Komisjon on samuti uurinud toidumakse ja jõudnud järeldustele, mis ei kinnita toidumaksude ühest toimivust. Vastupidi, kui sa diskrimineerid üht liiki tooteid teiste suhtes, ei pruugi see kalorite tarbimist üldse mõjutada, sest inimesed vahetavad tooteid, vahetavad kaloreid, otsivad odavamaid asenduskaupu, mitte ei loobu neid tarbimast.
Meile tundub, et praegu soovitakse minna lihtsama vastupanu teed ja loobuda keerulisematest, aga toimivamatest mehhanismidest: pikaajalisest koostööst, kus seiratakse koos tootekategooriaid ja tehakse pingutusi nende reformuleerimiseks, tootearenduseks ja portsjonite suuruse muutmiseks.
Eesti toidutootjad teevad juba praegu väga palju selleks, et vähendada oma toodetes suhkru, soola ja transrasvade osakaalu, ja toovad turule uusi vähese kalorisisaldusega tooteid väiksemates pakendites. Praegu ei saa öelda, et tarbijad need väga hea meelega omaks võtaksid. Ent just neid pingutusi tuleb jätkata, et vähema suhkrusisaldusega tooted säilitaksid inimestele harjumuspärase maitse, ja selles seisneb ülesande keerukus. Inimeste rahakoti kallale minekust märksa toimivam meede on tarbijate toitumisalane harimine, et inimesed saaksid paremini aru eri toitude kaloraažist ja tarbitavatest kogustest. Administratiivmeetmetega kusagilt kaugelt on inimeste toitumist väga raske muuta. Sotsiaalministeeriumgi on oma blogis möönnud, et kõige efektiivsem meede on hoopis sekkuda esmatasandi tervishoius, perearstide ja dietoloogide koostöös.
Kutsume kõiki inimesi üles tegema teadlikke toiduvalikuid, tarbima mõõdukalt, liikuma piisavalt ja suhtuma oma tervisesse vastutustundlikult.
