Millised võiksid inimene ja ühiskond olla mitme tuhande aasta pärast?

Andris Feldmanis vaatleb tulevikku, kus masinad on inimtegevused üle võtnud ja inimene hääbub.

Kes meist ei sooviks, et keegi teine teeks ära kõik tööd ja me saaksime mõnusalt aega veeta, tehes just seda, mis pähe tuleb või üldse mitte midagi? Stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan „Viimased tuhat aastat”, mis pälvis värskelt Betti Alveri kirjanduspreemia, maalib meile ühe võimaliku pildi sellest, mis saab siis, kui inimene ise enam midagi tegema ei pea.

Tulevik on üks teemasid, mis on inimesi rohkem huvitanud. Milline see on viie, kümne või viiekümne aasta pärast? Milline saja või tuhande aasta pärast? Kas siis üldse on inimkonda ja planeeti Maa? Läbi ajaloo on kujutatud palju eri versioone ja mida tehnoloogiakesksemaks on ühiskond muutunud, seda rohkem peegeldub see tulevikuvisioonides.