Alar Mutli: Ministrite taustauuring tuleks teha enne nende ametisse nimetamist

Kahetsusväärselt ei tee erakonnad oma ministrikandidaatide varasemate tegude kohta taustauuringut ning nimetavad ministriteks isikuid, kes pole kas oma tegude või väheste teadmiste poolest ministriametisse sobivad.

Nii on juhtunud ka värske maaeluministri Martin Repinskiga. Eesti Ekspressis ilmunud artikkel tõstatas palju küsimusi. Sektori siseinfot omavatel isikutel ei tulnud Ekspressi lugu üllatusena, vaid loogilise jätkuna inimese kohta, kes on tuntud “skeemitaja“. Kindlasti ei vaja Eesti ministreid, kes eksitavad tarbijaid ja kõnnivad jokkskeemide piirimail.

Probleemiks on seegi, et uuel ministril on vähemalt kaks sisulist huvide konflikti:

1. Minister kujundab poliitikat, millest ta ise oma ettevõtte kaudu on kasusaaja. Praegune ühine põllumajanduspoliitika annab liikmesriikidele (ministrile) üsna suure vabaduse, milliseid toetusi ja millistes määrades ning milliste piirangutega erinevatele sihtrühmadele maksta. See annab ministrile võimalusi langetada otsuseid, mis lähtuvad eelkõige tema enda põllumajandusettevõtte (isiklikest) huvidest, mitte aga kogu sektori huvidest.

2. Uuele ministrile kuuluvaid ettevõtteid kontrollib PRIA, põllumajandusamet ning toidu - ja veterinaaramet, mis kõik kuuluvad ministri valitsemisalasse. Siin on olemas võimalik oht nimetatud ametite „suukorvistamiseks“. Kujutage palun ette ametite poolt tehtavate ettekirjutiste, toetuste vähendamise või mittemaksmiste otsuse vaidlustamist, kus ühel pool on ministrile alluvad organisatsioonid ja teisel pool minister ise.

Lisaks eelnevale teeb meid murelikuks ministri kompetents.

"Terevisioonis" antud intervjuus tegi minister ettepaneku kehtestada piimale miinimumhind, tegi ettepaneku kohaliku toidu eelistamiseks riigihangetes ja soovis luua riikliku ekspordiagentuuri, mis kõik on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Tehtud avaldused näitavad selgelt, et tal puudub igasugune kompetents EL-i tasemel asju ajada. On oht, et Eesti maine saab rahvusvaheliselt tõsiselt kannatada. Tekib õigustatud küsimus, kuivõrd ta tunneb isegi Eesti õigusakte.

Miks see meid murelikuks teeb? Esiteks selle pärast, et Eestist saab seitsme kuu pärast Euroopa Liidu eesistujariik, mis tähendab seda, et Eesti ministrid hakkavad juhtima Euroopa Ministrite Nõukogu istungeid ja esindama oma valdkonnas Euroopa Liitu. Kui nõukogu istungeid hakkavad juhtima ministrid, kes ei tunne ise ei Euroopa Liidu õigust, ammugi siis erinevate liikmesriikide ootusi, soove ning hoiakuid, on eeldused läbikukkumiseks suurepärased. Pole mingit kahtlust, et liikmesriikide esindused teevad nimetatud ministrite taustauuringu ise ja raporteerivad sellest oma valitsusi ja ministreid.

Millised on Eesti võimalused midagi eesistujana saavutada, kui ülejäänud läbirääkimistelaua ümber teavad ette ministri tausta, tema haridustaset, tema teadmisi õigusruumist ja poliitika võimalustest ning seda kuidas ta ise ettevõtjana „skeemitab“.