Vahur Koorits: kes ei taha Martin Repinskit, saab Yana Toomi
Kui me tahame, et kohalikud Vene poliitikud oleksid vastutustundlikud ja arvestaksid ka eestlaste tunnetega, peavad nad saama end tõestada olukordades, kus iga nende sõna ja tegu tegelikult maksab. Maaeluminister Martin Repinski on oma probleemidega mitmes mõttes kohaliku venekeelse poliitiku sümbolkuju. Kui meile ei meeldi aga minister Repinski, saamegi me vaid selliseid igavesi opositsionääre nagu Yana Toom.
Kohaliku venekeelse poliitika suurim häda on puudus poliitikutest, kes suudaksid juhtida linna või riiki. Keskerakonnal on surve nimetada ametisse venelastest ministreid, aga sobivaid kandidaate on väga napilt. Vanema põlvkonna vene poliitikud on end eri moel kompromiteerinud, noored on tihti liiga noored ja neilgi on omasid probleeme.
Näiteks Repinski valdab hästi igapäevasuhtluse eesti keelt, aga kas ta suudab ministeeriumitöö bürokraatliku keelega hakkama saada? Lisaks on põllumajandusministril tihedalt asja Brüsselisse, kus edukalt esinemiseks on vaja ka väga heal tasemel osata inglise keelt. See on muidugi probleemiks ka paljudele eestlastest poliitikutele, aga venekeelsetele poliitikutele teeb elu raskemaks see, et neil on vaja kõrgtasemel ära õppida kaks võõrkeelt. Siin on kõvasti mõtlemisainet venekeelse gümnaasiumi eest võitlejatele.
Nii Repinskile kui tema kolleeg Mihhail Korbile heidetakse ette, et suvel jätsid nad juuniküüditamist hukka mõistva avalduse poolt hääletamata. Suvel olid nad veel võimust kaugel olevad opositsioonipoliitikud, kes said endale lubada eestlastest valijate arvamuse eiramist. Nüüd võimul olles peavad nad aga arvestama, et kui nende isikud muutuvad eestlastest koalitsioonipartneritele liiga ebameeldivaks, hakkab see tekitama valitsuses pingeid. Pöörake tähelepanu sellele, et venelaste seas populaarsed, aga eestlastele punase rätikuna mõjuvad Yana Toom ja Mihhail Kõlvart valitsusse kutset ei saanud, sest see oleks valitsuse töövõimele liiga halvasti mõjunud.
Seega tekib nüüd venekeelsetele poliitikutele valik, kas minna rääkima vene valijatele neile hingelähedast juttu või laveerida eestlaste ja venelaste vahel. Esimesel juhul on tulemuseks suur populaarsus, aga valitsusse saamisest võib suu puhtaks pühkida. Teisel juhul suurt häälteedu loota pole, küll aga võib oodata kutset valitsusse. Tegelikult on paljud venekeelsed poliitikud juba varem niimoodi laveerinud, võimule saamine võimendab seda trendi. Võimuperspektiiv muudab mõõdukamaks.
Sama kehtib vene valijate kohta. Aastaid hääletasid nad radikaalide ja niisama naljameeste poolt, sest tunne oli, et nende hääl niikuinii kuigi palju ei mõjuta. 2019. aastal tekib aga dilemma – kas valida meeldivat juttu rääkivat poliitikut, kes ei saa kunagi valitsusse, või toetada igavat, aga valitsuskõlbulikku vene poliitikut. Ka vene valijalt võib eeldada senisest suuremat toetust just mõõdukatele poliitikutele, sest valijatele meeldib, kui nende hääl maksab. Vastutus muudab mõõdukamaks nii poliitikud kui valijad.
Vene poliitika radikaliseerumist mõjutas see, et kogu Eesti venekeelne poliitika toimub Keskerakonnas ja nad kõik on omavahel konkurendid, eriti kui nad kandideerivad samas valimisringkonnas. Küüditamisteema muutus keskfraktsioonis väidetavalt vastuoluliseks siis, kui Mihhail Stalnuhhinil oli selle kohta pretensioone. Seejärel olid ka mitmed teised esialgu seda pooldada kavatsenud saadikud fakti ees, et nemad ei tahtnud Stalnuhhinist vähem venelased olla. Olukorras, kus võimuperspektiivi pole, võitlevad poliitikud vaid oma riigikogu kohtade pärast. Kui on lootus saada võimule, siis targemad väldivad samme, mis tulevikus nende karjääri rikkuda võiksid.
Keskerakonna venelaste omavaheline võimuvõitlus mõjutab oluliselt nii Keskerakonna kui isegi Eesti üldist poliitikat. Ida-Viru linnasid valitsevad Keskerakonda kuuluvad kohalikud oligarhiad, mille esindajateks riigikogus on Narva puhul Stalnuhhin ja Kohtla-Järvel Valeri Korb. 2015. aastal viis Edgar Savisaar kohaliku vene poliitika raskekaallase Yana Toomi kandideerima Ida-Virumaale, sest Tallinna ei mahtunud Toom ära. Tulemuseks oli, et Ida-Viru poliitika seisvasse vette visati hiigelsuur kivi. Toom võitis Narvas Stalnuhhinit ja Kohta-Järvel Korbi.
Ida-Virumaal algas võistlus, kes on kõige õigem venelane. 9. mail 2015. pani Stalnuhhin endale Narvas pidustuste käigus rinda Georgi lindi. Valimistel oma populaarsusele kinnitust saanud Toom ütles, et tema sellist asja pigem ei teeks. Kui 2015. aasta sügisel heitis Kadri Simson kinda Edgar Savisaarele, hakkasid Ida-Viru kohalikud klannid Simsonit toetama. Simson kaotas napilt ning järgnes vihane positsioonivõitlus Savisaare toetajatega. Kui Simson sai kevadel fraktsiooni esimehe valimistel napi võidu, siis selle tagas Ida-Viru poliitikute Stalnuhhini, Valeri Korbi ja tema poeg Mihhaili toetus. Idavirulased toetasid ka sel sügisel Jüri Ratast Yana Toomi vastu ning Ratas tasus selle eest neile heldelt.
Vastutada saab vaid see, kelle tegudest midagi sõltub. Mihhail Stalnuhhin on hea näide sellest, kui küüniliseks ja kibestunuks muutub võimekas inimene, keda järjekindlalt marginaliseeritakse. Võimupespektiivi pakkumine muudab poliitikud mõõdukamaks. Kui kohalikud venekeelsed poliitikud lükata igavesse opositsiooni, siis nad radikaliseeruvad paratamatult, pidades omavahel vihast heitlust selle pärast, kes on õigem venelane.
