Ajaloolane Peep Pillak: Konstantin Päts oli poliitik, mitte pühak, tal oli inimlikke nõrkusi. Aga ta väärib mälestusmärki
Samamoodi tähistati ka kindral Laidoneri sünnikoht, samamoodi on Riigikantselei eestvedamisel tähistatud kõikide meie riigipeade sünnikohad. Jah, see on väga õige ja hea tähistada kohad, kust on võrsunud Eesti silmapaistvad riigitegelased. Kohalikud inimesed võivad uhkust tunda nii nende meeste kui ka oma kodukandi üle.
Tõele au andes asuvad need mälestusmärgid sageli kõrvalistes kohtades, kuhu kaugemalt inimesi harva sattub. Seepärast ongi tavaks tähtsamatele kultuuri- ja riigitegelastele mälestusmärke püstitada mitte ainult sünnikohtadesse ja kalmistutele, vaid ikka linnadesse, kus nad tegutsesid.
Nii on Jaan Tõnissoni mälestusmärk Tartus, kindral Laidoneri ratsamonument Viljandis, tema ja tema naise mälestusmärk ka Viimsi mõisapargis, Jaan Poska mälestusmärk on Tartus maja juures, kus tema eestvedamisel sõlmiti rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, samuti on Poska pronksist mälestusmärk Tallinnas Kadrioru pargis, mille serval ta elas. Nii kummaline kui see ka pole, Konstantin Pätsile sarnast mälestusmärki ei ole veel püstitatud.
Friedebert Tuglas kirjutas 1923. aastal Loomingus avaldatud artiklis Kultuur ja monumendid: „Meie avalikul elul on praegu kaks päätsentrumi: Tallinna ja Tartu. Nende linnade osaks langeb suurem osa sellest, mis meie ühiskondlikus elus sünnib. Kuid need tsentrumid on omad ülesanded oma vahel eriliselt jagand. Neil on kummalgi eri traditsioonid ja nad täidavad kumbki eri kultuurfunktsioone. Tallinnasse nagu päälinna on koondunud meie poliitiline ja majanduslik elu.
Tema saatuses peegeldub meie ühiskondlikkude lainetuste ilme teravamalt kui kusagil mujal. Loomulik, et ka Tallinn see linn on, kus meie poliitilise ja ühiskondliku mineviku mälestamine monumentide kaudu on kõige kohasem. Siin on paik, kus peavad tõusma revolutsiooni, vabadussõja ja iseseisvuse allegoorilised kujutused ning neil alul töötand tegelaste ausambad. See vastaks päälinna ilmet ja tutvustaks võõrastki selle suurusega, mis meie minevik pakub.“ Klassikuga tuleb nõustuda ja tõdeda, et kõige sobilikum asukoht Konstantin Pätsi mälestusmärgile on Tallinna võimukants Toompea.
Konstantin Pätsi teened Eesti Vabariigi loomisel, kindlustamisel ja edendamisel on kindlasti vähemalt samaväärsed, kui tema kaasvõitlejatel, keda on ülalpool nimetatud ja kellest mõnel juba mitugi mälestusmärki. Konstantin Pätsi roll Eesti ühiskondlikus elus peaks küll olema üldteada, kuid loetlen siinkohas siiski tema olulisemad riigimehe ametid: ta oli Maavalitsuse esimees, Eestimaa Päästmise Komitee esimees, juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist, moodustas Eesti Ajutise Valitsuse ja juhtis seda pea- ning sõjaministrina, oli I Riigikogu esimees, mitmel korral riigivanem, peaminister riigivanema ülesannetes, riigihoidja ja esimene Eesti Vabariigi president. Tema teeneid hinnati kahe Vabadusristi, mitmete teiste kõrgete Eesti, samuti Soome, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Belgia, Tšehhoslovakkia, Hollandi, Taani, Itaalia, Rootsi, Prantsuse ja Püha Tooli aumärkidega.
Arvan, et Konstantin Pätsil on suuri teeneid selles, et me varsti juba 100 aastat tagasi saime iseseisva riigi ja elame selles ka praegu.
Konstantin Pätsi ja tema mälestusmärgi püstitamise vastased väidavad, et Konstantin Päts haaras vägivaldselt võimu, juhtis riiki diktaatorlikult ja andis selle ilma igasuguse vastupanuta ära Nõukogude Liidule, mis tõi kaasa suure hävingu meie rahvale. Mina õppisin koolis sel ajal, kui Konstantin Pätsi nimetati kodanlikuks natsionalistiks, kes 12. III 1934 teostas sõjaväe abil fašistliku riigipöörde ja hakkas valitsema diktaatorlikult. Huvitaval kombel on ajaloo keerdkäigud taas jõudnud sinnamaale, kus Konstantin Pätsi süüdistatakse täpselt sellessamas. Tuleb tõdeda, et enne Teise maailmasõja puhkemist oli diktaatorlus Euroopas moes: Benito Mussolini, Jossif Stalin, Adolf Hitler, Francisco Franco. Kas me võime Konstantin Pätsi nendega samasse ritta panna? Usun, et kindlasti mitte. Kui vaatame meie lõunanaabrite ajalugu, siis võime täheldada, et huvitaval kombel teostas Karlis Ulmanis Lätis peaaegu samal ajal, 15. mail 1934, autoritaarse riigipöörde ja valitses edaspidi diktaatorlikult. Leedu presidendist Antanas Smetonast oli aga diktaatorlik riigijuht saanud juba 1920. aastate lõpus. Seega ei olnud Konstantin Pätsi tegevus oma aja Euroopa kontekstis kaugeltki mitte erandlik, vaid pigem reegel ja teda ei maksaks tänase Euroopa demokraatia põhimõtteid aluseks võttes tagantjärele tarkadena hukka mõista.
Võimu oma kätte võttes hoidis Konstantin Päts ära võimu mineku vapside kätte. Me võime ainult oletada, mis oleks Eestist saanud siis, kui võimule oleksid saanud vapsid. Ajaloolasena ei ole ma kaugeltki veendunud, et meie riigil ja rahval oleks siis läinud paremini, pigem kaldun ma arvama vastupidist. Aga nagu juba eelpool öeldud, võime selles küsimuses ainult spekuleerida.
Teiseks Pätsile ette heidetud surmapatuks on „hääletu alistumine.“ Aga ka see ei olnud tolle aja Euroopa poliitikas midagi tavatut – võtame Tšehhoslovakkia, Austria või siis jällegi meie lõunanaabrid Läti ja Leedu. Praegu võivad küll „kasvõi ainult ühe paugu tegijad“ endale vastu rindu taguda ja spekuleerida, mis siis oleks võinud olla, kui ... . Paraku jääb kõik see ikkagi ainult spekulatsiooniks. Võib-olla oleks vastuhakkamise korral läinud meil paremini, ja kui kõik teised ka oleksid vastu hakanud ... , võib-olla oleks aga läinud nii halvasti, et meid poleks praegu siin üldsegi. Päts ei langetanud neid riigile ja rahvale saatuslikke otsuseid ainuisikuliselt ja kindlasti võeti arvesse kõik tol ajahetkel saadaolev informatsioon, kaaluti poolt- ja vastuargumente. Tänasest tarkusest võib küll omaaegseid otsuseid kritiseerida, kuid ajalugu ei saa parimagi tahtmise korral tagasi pöörata. Muidugi võime ajaloost alati õppida.
Kangelaste ja suurmeeste väljavalimine on igal pool, ikka ja alati olnud mingil määral tinglik. Kangelastegu või isiku suurust ei ole võimalik mõõta ega kaaluda, kangelaseks võib saada hetke ajendil, suurmeheks terve elu vaeva nähes, pjedestaalile tõus võib toimuda kas juba eluajal või siis alles pärast surma. Eestlased tunduvad olevat üldiselt selline rahvas, kes enda hulgast eriti kangelasi ja suurmehi välja valida ja aujärjele tõsta ei armasta. Ikka leitakse puudusi või põhjusi, mis ühele tõelisele suurmehele ei sobi.
Pigem oleme nõus püstitama Toompea jalamile mälestusmärgi naaberriigi presidendile Boriss Jeltsinile, kes küll toetas Eesti iseseisvuse taastamise püüdlusi, kuid kellel olid selleks ka omad huvid. Pealegi oli ta joodik, alustas sõda Tšetšeenias … seda loetelu võiks siinkohal jätkata.
Ka Konstantin Päts oli poliitik ja mitte pühak. Ta pidi aastakümnete vältel tegema eesmärkide saavutamiseks kompromisse ja vahel valima mitte kõige sirgemaid teid, kindlasti oli tal ka inimlikke nõrkusi. Samas ei tohiks me seepärast tema panust Eesti Vabariigi loomisel, kaitsmisel ja ülesehitamisel alahinnata. Loodetavasti ikka leiavad tema teened hindamist Eesti riigi ja rahva poolt ning talle püstitatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Toompeale vääriline mälestusmärk. Vaevalt küll selleks täielik üksmeel saavutatakse, kuid ega see ei olegi eesmärk. Kes käinud välja mõtte mälestusmärgist Artur Sirgule, Otto Strandmanile või mõnele teisele, ajagu rahumeeles oma asja edasi.
