David Vseviov, ühtaegu Taavet ja Koljat
Tänavu aga juhtus, et Vseviov valiti koos 49 kaaseurooplasega Euroopa kodanikuks. Iseenesest kaunikesti populistlik protseduur, alates juba arvust, sest pole mingit mõistlikku põhjendust, miks neid esiletõstetuid peaks olema igal aastal täpselt poolsada. Aga muidugi on tore, et meil leidub Kelly Sildaru kõrval teinegi eestimaalane, kes sel aastal ekstreemspordis suuri tegusid korda saatis. Mida muud see arvamusliidri amet on? Ainult hooaeg on pikem ja väsitavam.
Küllap rohkemgi kui aktuaalsete arvamuslugude autorina ja ühiskondlike väitluste osalisena teab rahvas Vseviovi tänu Eesti Raadio saatesarjale „Müstiline Venemaa”, mis on eetris olnud uskumatud 20 aastat. Vseviov ütleb oma ajakirjandusliku lemmiklapse kohta: „Olen sageli võrrelnud ajalugu laboratooriumiga, kus saab katseliselt näha inimeste toimimist erinevates situatsioonides. Ja kuna ajalugu on ääretu ja lõputu, aga laboratoorium peaks olema ruumiliselt ja ajaliselt piiratud, saigi valitud Venemaa – tulenevalt selle riigi lähedusest ja suurusest. Ja lähtuvalt ka sellest, et isiklikud kokkupuuted Venemaaga (kas või sõjaväes veedetud kaks aastat) on olnud suhteliselt tihedad. Selle saate puhul tulekski võtta Venemaad vaid raamistikuna ja mõelda pigem sellele, kuidas sünnivad diktatuurid, kuidas inimesed nakatuvad hirmu jne. Sest need reeglid on universaalsed ja ohud ka meie jaoks aktuaalsed.”
Unistuste lõpp Gussevis
Eesnime David allikas on piibel, kus sellenimeline väike tegelane edukalt hiiglasliku Koljatiga võitleb. Milliste suuremate ja ohtlikumate vastastega on Vseviov pidanud elus ja töös võitlema? „Vist ikkagi iseendaga, kas või näiteks sõjaväes. See oli pärast ülikooli lõpetamist, kui plaanidele (unistustele) tõmmati kriips peale ja saadeti Kaliningradi oblasti Gussevi linna. Tabanud masendusest jagusaamiseks ja ebameeldivast reaalsusest pääsemiseks tuli sundida ennast maksimaalselt lugema. Kohaliku garnisoni raamatukogus tähendas see, et oli võimalik ammendada kogu raamatute valik, mis paiknes sildi all „Prantsusmaa kirjandus”, ja seejärel asuda Itaalia kirjanduse kallale. See oli igati jõukohane ülesanne, sest tuhandete Nõukogude autorite teoste kõrval olid need kirjandused esindatud viie-kuue raamatuga.”
Nüüdse teeneka eurooplase varasem lapsepõlv möödus Tallinnas Pärnu maanteel Draamateatri vastasmajas. Vseviov: „Selle maja viimase korruse kahetoalises korteris oli meil (isa, ema, mina ja õde) üks tuba. Kõrvaltoas elas tädi Leida, kelle padjale tikitud hirmuäratavat ahvi mäletan tänase päevani. Kooli aga läksin juba Gonsiori (tol ajal Lomonossovi) tänavalt. Seal olid meie korrusenaabriteks dirigent Arvo Ratassepp ja Georg Ots. Vanemad pidasid ilmselt silmas keelekümblust, kui panid mind venekeelsesse 6. keskkooli. Esimestes klassides tähendas see, et tundide lõpus helistas ema õpetajale ja esitas täpsustavaid küsimusi koduste ülesannete kohta. Mina võisin midagi valesti aru saada. Koolist hoopis suuremat rolli on minu elus mänginud ülikool.”
„Sellel aastal kindlasti seik, mis leidis aset ühes Hiiumaa imekaunis rannas, kuhu jõudmiseks tuli läbida parkimisplatsilt jalgsi ligikaudu sada meetrit – et siis nautida rahu ja vaikust, mida ei häirinud keskkonda loomulikuna kuuluvate kajakate kisa ja liivalosse ehitavate laste hõiked. Siis kihutas kogu idülli rikkudes valju muusika saatel otse mere äärde lahtiste akendega uhke auto, millest väljus lärmav seltskond. Ja kõik sai otsa. Oli näha, et ka teiste rannas olijate jaoks. Siis ma mõtlesin, et pagulaste ja asüülitaotlejate seas saame valikut teha, aga selliste kohalikega tuleb paratamatult koos elada.”
PM-i arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv on iseloomustanud Vseviovi lühidalt, kuid tabavalt: „Ükskõik kas suhtlus leiab aset tänaval, telefonitsi või e-kirja teel, ikka läheb maailm pärast temaga kohtumist kuidagi helgemaks.” Kes või mis on Vseviovi helguse allikad?
„Sellele küsimusele ei oska ma vastata. Võib-olla on selle taga egoistlik soov elada helgemas maailmas. Kuid seda olen küll tähele pannud, et kui mõnele mornis tujus olevale inimesele naeratada, ei pea ta pikalt vastu ja tema silmade ümber tekivad naerukurrud. Mis siis, et vaevalt märgatavad.”
Otste kokkutõmbamiseks: kui lüüa otsimootorisse „David Vseviov”, lisandub sellele esimese täpsustava lisandina „juut”. Nii palju siis populismist Eestis.
