Gerd Kanter: alati tuleb eneselt küsida, mida saab paremini teha
Gerd Kanter, räägid sageli noortele oma elupõhimõtetest. Kas meie kuulsaid sportlasi tuleks rohkem liikumise vankri ette rakendada?
Olen aastaid seda missiooni väga töiselt võtnud. Raul Rebasega välja antud esimene raamat „Viisteist sammu võiduni” on suuresti pühendatud 10–15-aastastele noortele. Seal toodud põhimõtted on universaalsed elus hakkama saamiseks. Üks pool on innustada noori sportima, teine pool on päevarežiimi järgimine. Kasvavale organismile on tähtsad piisav uneaeg, korrapärased söögikorrad ja küllaldane liikumine. See aitab vaimul ja kehal normaalselt areneda, mis omakorda võimaldab hiljem ükskõik mis valikuid teha.
Kohati olen aru saanud, et õppekoormus on päris suur, eriti eliitkoolides. Pärast kooli jooksed harjutuspaika. Tallinnas elades väike söök ja pooletunnine uinak sinna vahele enam ei mahu, sest punktist A punkti B jõudmine nõuab palju aega.
Sinu eakaaslane Jüri Ratas juhib Eesti Vabariigi valitsust, eelmine peaminister Taavi Rõivas on veel noorem. Mis mõtteid noorte poliitikute valitsemismeetodid sinus tekitavad?
Kui juhtimisstiil pole autoritaarne ning osapoolte ja huvigruppide ideid arvestatakse poliitika ja seaduste tegemises piisavalt, ei mängi liidri vanus rolli. Tõsi, näiteks presidendiks saamisel on paljudes riikides, sealhulgas Eestis vanusepiir. Mõeldes, milline olin 15 aastat tagasi, siis paljud mu seisukohad on muutunud. Elukogemust tuleb juurde ja silmaring laieneb. 20. eluaastates vaatad ette päeva, nädala või kuu. Vanemaks saades langetad otsuseid pikemat ajahorisonti vaadates ja oskad nende mõjusid hinnata. Elukogemus on kaalukate otsuste tegemiseks tähtis, aga pelgalt vanus mitte. Mõnel on 40. eluaastaks rohkem kogemust kui teisel 60-ndaks.
Kuhu liigume skaalal parem-vasak?
Keskerakond on varemgi valitsuses olnud ja isegi koos Reformierakonnaga. Arvatakse küll, et vastuoluline kooslus – ühelt poolt paduparempoolsed, teised jälle tugevasti vasakule kaldu, kuigi nime järgi on keskel. Meie loogiline tee ongi vist kuskil keskel. Euroopas üritame aga tagant ettepoole jõuda. Selge, et iga riik tahaks mingis valdkonnas esimene olla, ja mõnes väikses nišis suudame seda ka saavutada. Maavararikkust, mida eksportida, meil pole. Laiemalt võttes on teadmised need, mida saame turule viia. Hariduskorraldus on meie suur väärtus, mida peame hoidma ja arendama.
Mis sind maailmasündmusi ja ühiskondlikke tendentse vaadates puudutab?
Inimkonnast tervikuna rääkides – meie ressursid on piiratud. Kui rahvaarv suureneb, ei saa ju kõike kõigile jätkuda. Kuhu liigume? Ei tea. Räägitakse looduslikest globaalsetest muutustest. Kui oleme mingiks hetkeks loodust piisavalt palju kahjustanud, võime seista vastamisi ülemaailmse katastroofiga, mis võib harjumuspärase elu pahupidi pöörata. Lapsevanemana ei saa ma kindlalt tulevikku vaadata. Negatiivseid stsenaariume on palju. Aga tuleb uskuda, et inimesed on head, käituvad loodust säästvalt ja pigem läheb meil hästi kui halvasti.
(Raputab pead.)
Siis jääb üle taarausk, esivanemate moel looduse kummardamine ja puude kallistamine!
Meie Vigala kodutalust 600–700 meetri kaugusel on vana hiiesalu. Puud ma kallistamas ei käi, aga esivanemate pühad kohad annavad mingit energiat. Otepääl on suur karuenergiasammas, mille juures olen enne olulisi tiitlivõistlusi mitu korda käinud ja seda ka kallistanud. Nii et mingi ebausk minus ikkagi on.
Kas oled seadnud eesmärke muuta oma suhtumist, käitumist ja seisukohti ning pidanud enesega kahekõnet?
Rääkides kõigepealt spordist: praeguses vanuses pean elama suures muutumises, muidu ei saa loota tulemuse parandamist, pigem see nõrgeneb. Tuleb treeningutesse täiendusi otsida. Mingid kehalised varud on ilmselt ammendatud ja juurde ei saa kuskilt võtta, sest seda üritades suureneb vigastuseoht.
Ennast peab kogu aeg kõrvalt vaatama. Kui asjad ei toimi, tuleb peeglisse vaadata ja endalt küsida, miks asjad ei suju. Probleem ei saa ju aina teistes inimestes olla. Alati tuleb leida eneses seda, mida saab teha paremini, et asjad toimiksid. Olen õppinud end muutma praktiliste kogemuste kaudu. Mõjutanud on ka kool, vanemad, pere, ümbritsevad inimesed. Raul on osa valdkondi valgustanud. Olen ka ise soovinud asju süviti uurida.
Olete abikaasa Liinaga kaua koos elanud ja kokku jäänud. Vahel näib, et abielu kui peremudel polegi enam peamine. Kas teie kokkujäämine on kui väike ime või on tulnud selle heaks ka vaeva näha?
Iga asi nõuab õnnestumiseks hoolimist ja panustamist. Spordis ei tule tulemust end niisama sihitult liigutades, äris ei kuku edukad ettevõtmised iseenesest sülle. Sama on peresuhetega. Abieluaastaid on meil Liinaga kaheksa, ühiselu algusest möödub järgmisel suvel 20 aastat. Täitsa tubli tulemus, aga aastatest olulisem on tunda end kooselus õnnelikuna.
Sportlasele on tugev tagala väga oluline – nii headel kui ka halbadel päevadel. Esimestel suurvõistlustel, kui mul ei läinud hästi, oli Liina tugi väga oluline, see aitas ebaõnnestumistest üle saada. Rõõmustasime koos, kui mul hakkas hästi minema. Liina on kogu protsessi kaasa teinud. Ta saab aru, mida tähendab pühendumine, ja mõistab laagrites käimise vajadust. Tal endal on piisavalt väljakutseid ja oma tegemistesse panustamist. Mul on väga hea meel, et abikaasa karjäär on läinud kogu aeg ülesmäge. (Liina Kanter töötab sotsiaalministeeriumis võrdsuspoliitikate osakonna juhatajana – toim.)
Näed iga päev, kui elavalt kahe aasta ja üheksa kuu vanune poeg Kristjan tahab tegutseda. Mida soovitad emadele-isadele, kooliõpetajatele ja lasteaiakasvatajatele, et laste liikumisvaegust vähendada?
On palju räägitud, et kooli õppekava on väga pingeline ja iga õpetaja tahaks sinna rohkem oma ainetunde suruda. Laste liikumisharjumusele avaldab tervikuna mõju meie elustiil. 30 aastat tagasi polnud internetti. Samuti on üks mõjutaja ebatervislik toidulaud. Kui lapsed liiguvad seejuures vähe, muutub ülekaalulisus mingis eas suureks probleemiks.
Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa püstitas suured eesmärgid ja loodan, et mõtleme ühiselt, kuidas lapsi liikumas hoida – las jooksevad, mängivad palli, tantsivad. Peaasi et nad oleksid kehaliselt aktiivsed ja päevas jaguks liikumist mitte pool tundi, vaid tund kuni kaks.
Rahvaspordiüritustel osalejate arv suureneb. Kõige lihtsam lahendus on see, et lapsevanemad kaasavad lapsi sportlikku tegevusse ja näitavad eeskuju. Kui täiskasvanul on oma treeninguplaan, mis lastele ei sobi, tuleks leida ka aega, et nautida koos perega spordirõõmu.
Enne jõule on kombeks nõrgematest rohkem rääkida. Kelle eest peaksime hoolitsema?
Inimesi, kes on võimelised ise tegutsema ja hakkama saama, tuleb selles toetada. On olukordi ja valdkondi, kus abi andmine on kindlasti vajalik ja enesestmõistetav. Sageli tehakse üldist kriitikat, et meil on kõik valesti, tuleks teha teisiti. Lihtne on näpuga näidata. Aga kui kuulata, mis lahendusi pakutakse, siis ei jää midagi eriti kõlama.
Spordis on lihtne kellegi sooritust vaadates öelda: sa teed valesti, tehnika on halb. Vigu on paljud võimelised märkama, kuid asjade põhimõttest aru saada on raskem. Teema arendamine, kuidas midagi muuta, jääb tihti väga lühikeseks. Kohati see häirib. Ilma ideeta, kuidas asju paremaks teha, pole ju mõtet vahtu lüüa.
