Rail Balticu Tartu-rong on läinud, valik on vaid toetada olemasolevat või mitte

1. detsembri Postimehes käsitles sotsioloog Juhan Kivirähk Rail Balticuga seotud küsimusi ning elanikkonna informeeritust sellest projektist, viidates seejuures oktoobris Faktum & Ariko ning novembris Turu-uuringute ASi läbiviidud uuringutele. Oma artiklis tõi Juhan Kivirähk välja kolm põhiseisukohta.

Kivirähki kolm põhiseisukohta olid:

- avalikku arvamust saab küsida ja referendumeid/rahvaküsitlusi korraldada vaid juhul kui avalikkus on vaadeldava teema erinevatest aspektidest piisavalt informeeritud
- Eesti elanikkond on küll teadlik RB projektist, enamus toetab seda, kuid informeeritus projekti eri aspektidest on madal ja see muudab elanikkonna arvamuse väärtusetuks;
- vastuolu ületamiseks tuleks veel mõelda ja trassi valikul kompromissi otsida, viidates seejuures, et endiselt tuleks kaaluda Tartu-suunalist trassi, kuna seda näib toetavat ka osa elanikkonnast.

Analüüsime neid väiteid:

1. Avalikku arvamust saab küsida ja rahvaküsitlusi korraldada vaid juhul, kui avalikkus on vaadeldavast aktuaalsest teemast piisavalt informeeritud.

On tõsi, et mida kvalifitseeritum on arvamuse avaldajate seisukoht, seda väärtuslikum on see arvamus. Samas on tõsi ka see, et nimetatud range kriteeriumi korral on suure osa arvamusküsitluste korraldamine mõttetu, kuna tingimust pole võimalik täita ja üsna harva tuntakse neis huvi inimeste seisukoha tagamaade ja loogikate vastu. See range kriteerium ei takistanud ka Juhan Kivirähkil endal Indrek Tarandi tellitud uuringut läbi viimast.

Uuringud ongi muuhulgas selleks, et jälgida seisukohtade muutust ning saada teada, milline info on oluline, millisest infost on vajaka jne. See oligi nii Faktum Ariko kui Turu Uuringute läbiviidud uuringute eesmärkideks.

Mis puutub referendumitesse, siis Juhan Kivirähki viidatud probleem on universaalne. Sageli on referendumi teemad nii komplekssed, et keskmisel kodanikul ei olegi võimalik kõiki detaile ja aspekte teada. Rail Baltic on oma iseloomult majanduslik ja tehnoloogiline projekt, milliste puhul referendumeid reeglina ei korraldata. Ja isegi kui korraldada, ei ole võimalik eeldada, et rahvas orienteerub kogu vajalikus infos. Sedalaadi projektide puhul on tüüpiline, et kogu vajalikku ja lõplikult usaldusväärset infot (prognoose, arvutusi) ei ole ega saagi olla. Suurte projektide saatus saab selgeks siis, kui nad on valmis ja hakkavad reaalset mõju avaldama.

Sama lugu on üldisemate ühiskonna arengu küsimuste korral. Kui palju teadis Eesti rahvas EL-liitumise referendumi aegu sellest, mida kogu EL reeglistik sisaldab ja kaasa toob? Või mida teadsid britid Brexiti järgsest tulevikust? Või millest peaks olema elanikkond olema informeeritud kui küsimuseks on samasooliste abielu?

Kui inimeste suhtumine suurtesse ühiskondlikesse projektidesse toetuks vajalikule ja piisavale informatsioonile, oleks tulemuseks pea alati selge jah või ei. Paraku kipuvad selliste küsimuste referendumite tulemused jagunema hoopis pooleks. Kuidas see on võimalik? Väga lihtsal põhjusel – inimeste hinnang on väärtuspõhine mitte informatsioonipõhine ja see ei muutu oluliselt sõltumata sellest kuitahes palju informatsiooni küsimuse eri aspektide kohta ka ei jagataks.

Enamasti on see nii ka arvamusküsitlustes. Ja kindlasti on väärtuspõhine ka inimeste hinnang, et lisaks vabadussambale ja Eesti Rahva Muuseumile võiks meil olla ka kiire raudtee ühendus Euroopaga.

Võib tuua ka vastupidise näite. Enne eurole üleminekut mõõtsime uuringutega poole aasta jooksul igas kuus, kas inimesed teadsid ülemineku vahetuskurssi. Üle 90% teadis seda praktiliselt täpselt (tegemist oli konkreetse teadmisega, ehk kursi nimetamisega, mitte hinnanguga oma teadmisele), kuigi küsimust, kas me peaks eurole üle minema, keegi ei esitanud. Siingi on põhjus selge – teema puudutas inimesi otseselt ja vahetult ja rohkem neil polnudki vaja teada.

2. Eesti elanikkond on teadlik Rail Baltic projektist, enamus toetab seda, kuid informeeritust projekti eri aspektidest hinnatakse madalaks, mis muudab toetuse väärtusetuks.

Selle mõtte juures viitab Juhan Kivirähk Faktum & Ariko läbiviidud uuringule, võttes hoiaku, et sellise vastuolu juures pole projekti toetuse numbritel väärtust ning ütleb: „Millest inimesed tegelikult teadlikud on ning millel põhineb nende poolehoid või vastuseis uue, Euroopa rööpmelaiusega raudtee ehitamisele Pärnu-Riia-Kaunase suunal, on seni jäänud varjatuks.“

Selle varjatud ala otsimiseks viis Turu-Uuringud novembris läbi oma uuringu ning Juhan Kivirähk viitab mõnedele selle uuringu tulemustele, eelkõige aga leiule, et vaid 32% küsitletutest hindas oma teadmisi projektist heaks või pigem heaks, kuigi toetus projektile on kõrge. Pole teada, kui palju Juhan Kivirähk Faktum & Ariko oktoobri uuringu kõigi tulemustega tuttav on, aga see, mis Turu Uuringute uuringu tulemustest selgus, on põhimõtteliselt sama, mis selgus F&A uuringus. Sellest lähtuvalt polnud alternatiivse uuringu läbiviimiseks vajadust. Kuna meil pole käepärast Turu Uuringute uuringu kõiki tulemusi, esitame siinkohal F&A uuringu need põhitulemused, milles Juhan Kivirähk häirivat vastuolu näeb.

• 58% Eesti elanikkonnast pigem toetab või kindlasti toetab projekti, 21% ei toeta, 17% ei oma seisukohta ja 4% väidab, et pole projektist midagi kuulnud. Huvipakkuv on ehk 17% seisukoha mitteomajate osa, mis tavaliselt väljendab elanike rühma, keda vaadeldav teema ei puuduta või huvita, harvem ka neid, kel pole tõesti ühes või teises suunas arvamust kujunenud.

• Projekti toetajate kolmeks põhiargumendiks on parem ühendus Euroopaga, kiirus ning mugavus. Mittetoetajate põhiargumentideks on, et projekt ei tasu ära, see on kallis või raiskamine ning raudtee rikub elukeskkonda. Need toetuse ja mittetoetuse argumendid on olnud tüüpilised ka kõigis varasemates uuringutes 2014 ja 2015 aastal.

• 68% projektist kuulnutest hindab projekti mõju Eestile pigem või väga positiivseks (seega veidi suurem protsent kui toetajate protsent!)

• 57% projektist kuulnutest hindab info jagamist projektist ebapiisavaks (25% ei oska öelda). Muide, selles osas pole praktiliselt mingit vahet, kas tegu on trassi piirkonnas või mujal elavate vastajatega. Sealjuures peavad informeerimist ebapiisavaks 73% projekti mittetoetajatest ja 50% projekti toetajatest. Märgime siinkohal, et ei hinnatud mitte enda informeeritust vaid seda, kas infot on jagatud piisavalt.

• Info piisavust projektiga seotud detailide kohta hinnatakse veel madalamaks ja eriti madalalt hinnatakse info piisavust projekti majandusliku tasuvuse ning võimalike negatiivsete mõjude kohta

• Trassiga seotud küsimustes on trassi piirkonna elanike informeeritus keskmisest veidi kõrgem
Kuigi numbrid võivad olla veidi erinevad, on need tulemused ja vastuolud samad, mida avastas Juhan Kivirähk Turu Uuringute novembri uuringuga, ehk toetus projektile on positiivne, kasu hinnang Eestile tervikuna veel positiivsem, nähakse ka sarnaseid ohte, kuid infot kõige selle kohta (Turu Uuringute uuringus kursisolekut projektiga) on ebapiisavalt.

Ja siit küsimus – mida selle tulemusega peale hakata? Juhan Kivirähk väidab, et see pole normaalne ja seega pole projekti toetuse/mittetoetuse seisukohad adekvaatsed (ilmselt kummaski uuringus).

Ent mis asi on piisav info näiteks projekti majandusliku tasuvuse, tehnoloogiliste ja keskkonnaliste lahenduste, võimalike positiivsete ja negatiivsete mõjude jne kohta? Loomulikult on need küsimused, millega projektiga seotud ringkonnad peavad tegelema ja tegelevad, aga usk või lootus, et erinevate projektiga seotud gruppide hinnangud, prognoosid ja arvutused (sageli vastuolulised) tavainimese hinnangut talle pakutud informatsiooni piisavusest parandaksid, pole reaalne.

Peab tunnistama, et Juhan Kivirähki kui kogenud arvamusküsitluste läbiviija arusaam asjast on mõnevõrra ootamatu ja sunnib küsima, mis selle taga on? Ja vastus tulebki tema viimase teesi näol.

3. Vastuolu ületamiseks tuleks veel mõelda ja trassi valikul kompromissi otsida, sh kaaluda uuesti Tartu-suunalist trassi, kuna seda näib toetavat ka osa elanikkonnast.

Selle pöörde loogikast on raske aru saada, aga püüdes seda teha, tuleks näiteks küsida, mille poolest oleks siis rahva informeeritus parem ja otsus kvalifitseeritum? Ja mis mõttes see kompromiss oleks? Ja kuidas Tartu suuna küsimus üldse Juhan Kivirähki artikli teemasse puutub?
Rail Baltic projekti on Eestis olnud kombeks käsitleda Eesti projektina. Toon on igatahes selline. Vähemalt allakirjutanule näib, et tegemist on siiski Euroopa Liidu Loodepiirkonna transpordi ja logistika projektiga, mis leiab aset juhul, kui seda toetavad kõik piirkonna riigid ja mida ei tule kui mõni neist, näiteks Eesti, kaasa ei löö.

Trass on Eestis valitud ja paika pandud ning see lähtub kiirraudtee trassi loogikast, mitte Eestisisese raudteetranspordi loogikast. Kui meile oleks Euroopa Liidu või Eesti valitsuse poolt pakutud nii alternatiivid kui raha otsustamaks, kas teha Rail Baltic või arendada riigisisest raudteed, siis saaks ja peaks valiku üle otsustama. Aga sellist valikut ei ole antud. Nii lihtne see ongi ja meie ülesanne on kas toetada ideed või mitte. Kui toetada, siis realiseerida see maksimaalse võimaliku kasu ja minimaalse võimaliku kahjuga.