Enn Tupp: kas president Pätsi mälestussammas Toompeal võiks tähendada 1939/1940. aastal käidud „Eesti tee“ kordumist?
"Kuberner lasi hobuse seljas istuva, mõõka ja risti käes hoidva Ivan Julma panna Orjoli vanima õigeusukiriku kõrvale. Teda ei huvitanud tõsiasi, et Ivan Julm käskis hukata tema opritšnikute vägivallategusid kritiseerinud tollase Moskva ja kogu Venemaa õigeusu kiriku pea, metropoliit Filipi, kelle kirik hiljem pühakuks kuulutas."
Üle keskmise määra Vene kultuuri, ajaloo ja eelarvamusvabade intelligentide meelsuse fännina kujutan sellepuhust tavavenelase võimaliku kommentaari järgmiselt: „Значить так надо было!“ Selgituseks siis – tähendab nii oli vaja: metropoliit hukata, ta pühakuks kuulutada ja tema hukanu kuju taas kiriku kõrvale püsti panna.
Meie, äsja laiema avalikkuse ette ilmutatud Pätsi mälestussamba teemas oleks justkui algamas sama kommentaari põhine tegevus – „tähendab nii on vaja!“
Tõin Ivan Julma näite ainult mälestussammaste mõttekuse või mõttetuse võrdlemiseks, et keegi kirjaoskamatu ei arvaks mind nii jaburaks, et soostun võrdlema kahte eelnimetatud persooni nende tegevuse seisukohalt.
Vaevalt suudaks keegi eitada Pätsi teeneid Eesti riigile vundamendi loojate seas, aga kui samas küsin, miks Pätsi teened ajavahemikul 1917-1920 olid suuremad kui Tõnissonil, Poskal, märtriks saanud Vilmsil või viimaks ka Pitkal, jääksid isegi sellele ajavahemikule spetsialiseerunud ajaloolased vastuse võlgu, sest need teened on mõõdetavad vaid emotsioonide läbi.
Püüdmaks, alates kahekümnendaist, seada ritta Konstatin Pätsi teened poliitikuna, hakkab seda rida varjutama sõnade ja tegude lahkuminek. Alguses pisut schröderlikke arenguid meenutav palgasaamine Vene naftasündikaadilt, teiseks põhiseaduse rikkumine käitumisel vabadussõjalastega, mis mõlemad, kui parafraseerida Juhan Viidingut tekitavad "umbusu usu" õhkkonna. Edasi poolseadusliku presidendivõimu kehtestamine ning sama võimu poolt kinnitatud Eesti riigi neutraliteediseaduse prügikastiroaks tunnistamise ja baaside lepingule rohelise tee avamine, mille tulemusena tipneb teguderida viimaks 20. juulil 1940. aastal viimse iseseisvusraasu loovutamis-dokumendi allkirjastamisega.
Vaatame, mida pajatavad mälestussamba idee asjaosalised.
Esiteks tsiteerin Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimeest Trivimi Vellistet: "Me rõhutame oma üleskutses Konstantin Pätsi kui Eesti riigi ettevalmistajat, kui Eesti riigi väljakuulutajat, kui Eesti riigi kõige esimest valitsusjuhti ja Eesti riigi esimest sõjaministrit Vabadussõja alguses, kui oli kõige raskem, meeleheitlikum ja lootusetum aeg. Kui tuli teade, et Punaarmee on liikunud Narva peale, siis Päts teatavasti põrutas rusikaga vastu lauda ja ütles: "Hakkame vastu!". Vastsündinud Eesti riigil ei olnud ju sõjaväge, ja ei olnud ressursse, et sõdida suure idanaabriga. Ja see otsus võis muuta kogu meie ajalugu. Kui Vabadussõda poleks sõditud ja võidetud, siis me võib-olla ei oleks täna siin ja ei räägiks omavahel eesti keelt ... Tänaseks on olemas otsus, et Kuberneri aed tehakse korda. Ja seal, põliste pärnade all on ette nähtud koht võimalikule skulpturaalsele lahendusele."
Teiseks tsiteerin kunstiteadlast Jüri Kuuskemaad, kes luges üles viis erinevat lainet suhtumises Konstantin Pätsi isikusse: "Esimene oli minu perekonnas pärast sõda, kus meenutati Pätsi kui müütilist kangelast Eesti kuldajast. Teine oli minu kooliaeg, kui lauldi: "Suur Lenin, ta oli üllas" ja "Stalin näitas – siia veski, siia kool. Nõnda suur on tema hool". Siis muidugi ei räägitud Vabadussõjast, vaid klassisõjast. Ja siis ei räägitud riigivanem Konstantin Pätsist, vaid Konstantin Pätsi fašistlikust diktatuurist. Laulva revolutsiooni ajal tõusis Päts jälle kuldaja kangelaseks, kellesse suhtuti täieliku positiivsusega, aga põlvkondade areng nõuab, et minu lapsed peavad selleks, et saada iseseisvaks, mind eitama. Ja nii on ka meie ajaloolaste seas, et on loomulik eitada eelmiste autoriteetide seisukohti. Nii on saanud teoks ka Magnus Ilmjärve hääletu alistumise teooria, aga minu põlvkonna vanaisalikust seisukohast vaadates peaks olema tolerantsem. Meie oleme jõudnud Pätsisse suhtumises viiendasse faasi. Me oleme hääletu alistumise teooria kas ületanud või pole sellesse nakatunudki."
Kui sulle, hea lugeja, piisab neist kahest refereeringust, et küsimus otsustatuks lugeda, siis ära minu artiklit edasi loe, aga kui ei, siis jätka ja nii jätkan ka mina, sest mulle neist kahest selgitusest ei piisa.
Pätsi, nagu kõigi teistegi kahe maailmasõja vaheliste Eesti poliitikute kohta võib igaüks oma teadmisi täiendada, aga selleks et olukorda ja toimunut mõista tuleb lugeda ja võrrelda palju erinevaid allikaid – materjali selleks on küllaga. Järgnevas, kahe arvamusliidri seisukohtade vastulauses, toon võrreldavad olukorrad mõne teise Euroopa väikeriigi ajaloost ning lugupeetud Jüri Kuuskemaa „viie suhtumise postulaati“ eeskujuna „kuuenda laine või faasi“ suhtumises Konstantin Pätsi.
Kümme aastat enne I maailmasõja algust püüdis Wilhelm II Belgia kuningat Leopold II, viimase nõrkusi arvestades ära osta, millega see pidi toimuma, läheb siin pikaks kirjeldada, aga kuningas vastas, et Belgia parlament ega valitsus ei hakkaks iialgi niisugust ettepanekut arutama. 1914. aastaks kui kuningaks oli Albert, pidasid sakslased Belgiat ikkagi võitluseta alistuvaks ning augustis 1914, toetudes Clausewtzi aksioomile, et „Prantsusmaa süda on Brüsseli ja Pariisi vahel“ ning silmis illusioon, et Belgia armee on kahelpool Saksa kolonnide liikumisteed üles rivistatud, marssis 700 000 meest Belgiasse. Võta näpust! Belgia hakkas vastu ja hoogne pealetung takerdus pea paariks nädalaks Liege'i ja Namuri fortidesse.
16. augustil tabas viimast Liege'i forti sakslaste 420 mm mürsk, mis plahvatas laskemoonalaos. Ometi ei saanud fortide kaitse juht kindral Leman surma, vaid võeti vangi teadvusetuna. Kui ta toibus, ulatas ta oma mõõga operatsiooni juhile, Saksa kindral von Emmichlile: „Märkige ettekandes, et mind võeti vangi teadvusetult!“
„Teie mõõk pole määrinud teie sõjaväe au, jätke see endale!“ sõnas kindral Emmich.
Meenutame Tšehhoslovakkia 1938. aasta suveräänsuskaotuse sündmuste jada, mille käigus president Beneš, kes oli valmis riiki relvadega kaitsma, sunniti suurriikide sobinguga tagasi astuma, järglaseks upitati marionett Hácha, kes riigi vastupanuta Saksamaa meelevalda loovutas. Tšehhide saagas oli siiski olemas põhimõtteline vastupanu, mida polnud meil ja nende puhul ei tõsta keegi küsimusi, mida meie de facto okupeerijad on meie vastu ajuti päris edukalt kasutanud ja täiesti ilmselt jäävad seda tuima järjekindlusega tegema tulevikuski, sest vastupidiselt meie esmasele okupeerijale oli teine – Saksamaa – sõja kaotaja.
Kui nüüd taas jätkata okupatsiooni olemuse lahkamist, siis lisaks Tšehhoslovakkia näitele oleks veel sobilik esitada ka Taani näide, tõsi küll veidike 1939. aasta sügisest ette rutates – nimelt 1940. aasta 9. - 10. aprillist, kui Saksa väed Taani piiri ületasid ja riigi okupeerisid. Taani okupeerimisest räägitakse anekdoote, ometi hakkas Taani sõjavägi sakslastele vastu, mis sest, et see vaid mõni tund kestis. Oleks vist päratult „veider ja koletu” (samastudes Jüri Kuuskemaaga tsiteerisin fraasi Lenini teostest, sest sõja lõpust kuni iseseisvuse taastamiseni kõrgkoolides õppinud mäletavad neid), kui Folketing oleks sakslaste nõudmisel Taani riikluse likvideerimise heaks kiitnud ja kuningas selle oma allkirjaga kinnitanud.
Meie saame 1939/40 aasta alternatiivide puhul vaadelda kolme võimalust:
esiteks kui Eesti poleks jälginud Põhjamaade eeskuju ega Saksamaad huvitanud neutraliteediseadust vastu võtnud, vaid tugevdanud kaitseväge suveräänse riigi taval, mistahes välisründaja vastu;
kui Eesti oleks rahvusvahelisele õigustavale toetuvana ja neutraliteediseadusest lähtuvalt NL sõjaväebaaside asutamise ultimaatumi tagasi lükanud;
ja kolmandaks - „the last word in elegance“ - kui president Päts oleks keeldunud 21. juulil 1940 vabatahlikult võimust loobumast.
Jaatus baaside lepingule anti isikute ringis, keda võis üles lugeda ühe käe sõrmedel ja sõltumata sellest, kuidas keegi mõtles, oli Pätsil selle otsuse langetamisel viimane sõna. Kuidas võiks pehmendada lõik tagasi mainitud liidrite grupi otsust, mis viis Eesti riikluse hääbumisele? Võib-olla ehk see, et otsus langetati teadmises, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele, baaside leping registreeritakse Rahvasteliidus, mille markantsed liikmed ja otsusevõimelised garandid olid Inglismaa ja Prantsusmaa.
Võime vaid filosofeerida, et kui rahvusvaheliselt tunnustatud õigustavad jäävad jalgu suurriikide huvidele, on poliitilised lahendid väikeriikidele tavapäraselt kurvad, aga keegi ei saa sundida neid loobumast iseenda austamisest. Milliste klauslitega me ka ei püüaks pehmendada iseseivusest loobumise otsust, jääb kehtima tõde, et see polnud rahva otsus!
Kokkuvõtteks meenutaks, et Tahkurannas, Pätsi sünnikohas, on mälestussammas juba olemas ja veel ühe avamine võiks kujuneda ajendiks minu algse häbematu küsimuse mõttele, millega lugu alustasin, kas president Pätsi mälestussambal Toompeal võiks olla märgiline tähendus kordamaks 1939/40. aastal käidud „Eesti teed“ tulevikus!?
Kahjuks oleme oma läinud sajandi ajaloo erapooletul tõlgitsemisel idanaabriga paralleele võimaldavas puntras, seega kütaks Toompeale Konstantin Pätsi mälestussamba püstitamine jätkuvalt mitmetimõistmise kirgi ning õelutsemist, mis asetab selle taiese loomine ja püstitamise mõtte varjamatu kahtluse alla.
