Mihkel Kunnuse vägivalla ohver: Hoopis Mihkel on ohver — iseenda rumaluse, oskamatuse ja alkoholismi ohver. Ma ei taha minna kaasa ohvrikultusega, mis on omane feministlikule retoorikale

Me elame tõepoolest püsiva ühenduse ajastul. Hämmastav. Eilsel õhtupoolikul andis BNS stardipaugu ning paar minutit hiljem edastasid nutiseadmed plinkides ja plärisedes sõprade-tuttavate-võhivõõraste segakoori ahhetusi ja küsimusi: kas sa juba nägid? Mis teiega siis juhtus? Appi! Pai! See on nii õudne! jne.

Mis siis juhtus? Uudisteagentuuri töötaja noppis rutiinse töö käigus välja ühe kohtulahendi, milles seisab, et Mihkel Kunnus mõisteti perevägivalla eest tingimisi vangi. Löödu ehk minu nime ei olnud avaldanud ei agentuur ega ka ükski uudist edastanud väljaanne, ent minu jaoks isiklikult oli liiga palju neid, kes mu teise osapoolena selles loos ära tundsid. Kunnus on (eriti teatud tüüpi inimeste seas) tuntud inimene ning Eesti on väike. Rohkem polnud vajagi.

Pöördusin mitme loo avaldanud väljaande poole, et need loo ära korjaksid. Selgitasin, et ma ei taha sellega kaasnevat tähelepanu. Kui ise võinuksin häbi- ja aupaistet kanda, siis mu lähedaste jaoks oli tegemist vastiku tähelepanuga. Suurem osa väljaannetest, kuhu pöördusin, isegi ei reageerinud. Küll aga sain rääkida telefonitsi kahe BNS-i töötajaga.

Neist esimene ütles, et Mihkel Kunnus on avaliku elu tegelane ja isegi kui nad saaksid loo kustutada, ei teeks nad seda. Teine aga pidas mulle maha pikema kihutuskõne: ühiskonna parandamise nimel pead sa selle rolli välja kandma! Täna ehitame me paremat homset! Sa oled kangelane! Seletasin, et mina ei ole avaliku elu tegelane, ent olen siiski äärmise ebamugavuseni äratuntav, kuid see ei mõjunud.

Tean ka, et kui nüüd asjast kirjutan, siis sellega seon oma nime ja näo juhtunuga veelgi. See ei ole meeldiv teadmine, ent vaikimine ja peitupugemine näivad halvemate valikutena. Perevägivallast võib ja peabki rääkima. Ent mina ei taha, et minu eest räägiksid teised. Kui ma juba olen sellises olukorras, siis pigem näoga lärmi poole.

Esimene järeldus, mille olen teinud: oligi õigus neil, kes püüdsid mind veenda selles, et ma löömise järgselt avaldust ei kirjutaks. Mida olen ma sellest saanud? Energiat on kulunud, ja aega. Kõigele lisaks väga vastikut tähelepanu ja spekulatsioone juhtunu kohta. Kas ongi nii, et kui elad koos tuntud inimesega, siis peabki peitma end fassaadi taha? Kui elukaaslane midagi taolist teeb, siis on riskantne asjale ametlikku käiku anda. Aga mida arvata näiteks hüpoteetilisest naisest, keda tema avalikkusele tuntud abikaasa vägistab? Mida arvata hüpoteetilisest lapsest, keda tema avalikkusele tuntud isa ära kasutab? Need näited on ehk utreeritud, aga kust läheb piir? On ajakirjanike asi seda piiri tunnetada ning minu poolt vaadates näib ebaõiglane, et mind pannakse psühholoogiliselt nii vastikusse olukorda ja, veelgi enam, ennast peavad halvasti tundma minu lähedased.

Ajakirjanduseetika koodeks ütleb: “Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.”

Mis oli antud juhul see avalik huvi? Pakun, et ilmselt loodetakse, et taoline avaldamine distsiplineerib võimalikke perevägivallatsejaid. Neile ütleksin, et selline avaldamine distsiplineerib ka perevägivalla ohvreid — mitte politsei poole pöörduma. Ajakirjanduseetika koodeksi kohta tasub märkida ka, et see on lootusetult aegunud, sest seal pole sõnagi online- ja sotsiaalmeedia kohta. Just internetikommentaarid on need, kus inimese õigust privaatsusele on pea võimatu tagada. Tagajärjeks ongi hirm avalikkuse ees, mis võib paljusid kammitseda.

Siinkohal on asjakohane tuua ära mõned tähelepanekud erinevate hoiakute osas, millega protsessi käigus kokku olen puutunud. Rääkisin psühholoogiga, kes taunis seda, et ma peresisese juhtumi perest välja ehk politseisse viisin. Palju oli neid, kes leidsid, et nüüd on kõik, Kunnus on maha kantud ja lunastus pole võimalik. Oli hüüatusi stiilis “Vägivallale pole õigustust!” aga ka neid, kes korrutasid, elutarkuse kortsud laubal kurdumas, et “Igas suhtes on ikka kaks osapoolt.”.

Peab tunnistama, et ei ole lihtne toimida kõigi erinevate soovituste ja moraaliraamistike järgi. Kui see juhtum on selles osas representatiivne, siis tuleb järeldada, et meie ühiskonnas kehtivad paralleelselt väga mitmed erinevad reeglistikud selle kohta, kuidas juriidiline ohver peaks taolises olukorras toimima.

Miks ütlen ma “juriidiline ohver”? Sest nõnda käsitleti mind ametlikult. Ent ma pole nõus end tundma ohvrina, sest see teeb minust hädise objekti. Leian, et mina olen osaline ühes väga kurvas loos.

Hoopis Mihkel Kunnus on ohver — iseenda rumaluse, oskamatuse ja oma alkoholismi ohver. Ma ei taha minna kaasa ühiskonnas võimsalt juuri ajava ohvrikultusega, mis on eriti omane feministlikule retoorikale. Jah, on kooselusid ja perekondi, kus üks osapool (enamasti mees) terroriseerib teise (naise) üle füüsilise hirmuvalitsusega, valvab käimisi ja suhtlemisi. Mul oleks väga hea meel, kui oleks kuidagi võimalik need juhtumid eraldi välja tuua. Arvestades, kui komplitseerituks on arenenud oktsidendi seadusandlus ja kui aktiivselt tegeletakse koduvägivalla ennetamisega, on kummastav, et siin kehtib kõigi kohta üks napp paragrahv. Selle paragrahvi alla kuuluva juhtumi sees on väga veider olla. Kas ma pean nüüd tõesti hakkama mõtlema endast kui inimesest, kes kuulub ühte patta kõikide nende naistega, kes saavad iga päev kodus peksa? Mihkel Kunnusele endale näib enim meelehärmi valmistavat see, et tema on nüüd ühte patta pandud kõigi nende meestega, kes oma naisi füüsilise vägivallaga “omal kohal” hoiavad. Oleme nüüd mõlemad ära klassifitseeritud. Mida ütleks selle kohta feministlik roosaliberaalne enesemääramisõigus?

Sotsiaalmeedias pahandab häälekam osa feministidest. Muude hulgas on kõlamas ka sõnum, et selline ongi patriarhaat ja/või kristlikud pereväärtused ja/või konservatiivsed hoiakud. Jaburus. Mulle näib, et Mihkel Kunnus kukkus läbi just konservatiivsete hoiakute vaatevinklist: mees lõi naist. Selles retoorikas, mida harrastavad Eesti feministid, on väga palju vastuolulist. Siia mahuvad need, kes teevad sugudel vahet ning valvavad, et mehed naiste kallal ei vägivallatseks ehk suhtumine on kaitsev-seksistlik (aga nad ei tunnista, et sellel on palju ühist konservatiivsusega) ning sama vihmavarju alla mahuvad ka need, kes ei taha üldse sugudevahelisi erinevusi tunnistada, pooldavad sooneutraalseid lasteaedu ja üleüldse võib igaüks kaks korda aastas oma sugu vahetada.

Kaasaegsed feministid armastavad loosungeid. “Vägivallale pole õigustust!”. See on imperatiivilaadne hüüatus, millel on kaks plussi: 1) see on lühike ja 2) see on lööv (pun intended). Ent see on ka kõik. Mida sellega edasi peale hakata? Mida teha olukorras, kus vägivald on juba ära olnud? Kas tõesti on kõik inimesed, kes on kunagi füüsilist vägivalda kasutanud, määratud paariaks? Olles ise koduvägivalla keskel üles kasvanud näib mulle, et vägivallast räägitakse liiga tihti nagu haisvast junnist, mida tasubki “puudutada” vaid hüüdlausetega. Sellel, keda löödi, ei ole hüüdlausete ja loosungitega midagi peale hakata. Minu elukogemus ütleb, et vägivallatseja on enamasti väga õnnetu inimene, kes tunneb, et ta on nurka surutud.

See tõdemus kehtib tagantjärele ka antud juhtumi puhul: alkohoolikust mees on nädal aega tsüklis olnud, selle käigus järjekordselt hooranud ja liiderdanud ning leiab, et naine teeb talle õiendamisega liiga. Eestis on kahjuks väga palju inimesi, kes on ühel või teisel moel alkoholismiga kokku puutunud. Küllap on paljudele teada, kuivõrd frustreeriv on alkohooliku kantseldamine. Vahelduvad minnalaskmismeeleolu ja püüded olukorda muuta, paljudel kujuneb välja depressioon. Antud juhtumi puhul püüdsin takistada oma elukaaslasel koduuksest välja astuda, sest olin veendunud, et ta läheb taas poodi kärakat ostma. Olin nädalajagu juba mannetult järjekordset tsüklit pealt vaadanud ning närv läks mustaks. Karjusin. Viskasin veega. Alkohoolik tundis end nurka surutuna ning lõi mind rusikaga.

Suurem osa inimesi leiab ilmselt, et käitusime mõlemad valesti. Ilmselt on neil õigus. Ent ma ei leia, et siin ja taolistes olukordades üldse oleks feminismiga suurt peale hakata. See ei olnud konservatiivne patriarhaat, mis selle olukorra põhjustas. See oli ühe mehe idiootne, ebaväärikas ja kindlasti ka ohtlik käitumine, mis oli suuresti põhjustatud alkoholismist, ning ühe naise suutmatus olukorraga toime tulla. Millest viimane on tingitud, palun jätta mu enda välja mõelda. Uskuge, et meediatähelepanu ja torkimine sotsiaalmeedias on meile mõlemile juba piisav karistus. Tuletan meelde ka seda, et niisugune turmtuli, spekulatsioonid ja diagnoosid mõjuvad suure tõenäosusega heidutavalt teistele, kes ei julge sellest tulenevalt võib-olla sellises olukorras politsei poole pöörduda. Eriti juhul, kui elukaaslane on tuntud inimene.

Vajalik on öelda välja, et olen Mihkel Kunnuse käitumises väga pettunud. Vahetult pärast juhtunut olin ka ehmunud, muuhulgas seetõttu, et see ei olnud tema moodi. See inimene, keda mina olin seni teadnud, poleks nii teinud. Ta oli seni olnud rahumeelne, ehkki armastas sõna jõuga võidelda ning oma eruditsiooniga kaaskodanikke tihti ka trollida. Ma ei elanud hirmu all, et ta võib mind kohe uuesti peksma hakata. Küll aga olin pinges, mures ja ärevil tema alkoholisõltuvuse tõttu. Alkohoolik valetab, käitub ettearvamatult, võib kuskile ära kaduda jne. Olin pidevalt valvel, radarid ja antennid surisemas: kas on tulemas uus tsükkel?

Vesteldes prokuröriga selgus, et niisuguste juhtumite puhul on sagedane see, et kannatanu tahaks süüdistatava saata alkoholismi sundravile. See oli ka minu lahendus, mille prokurörile välja pakkusin, kuid Eesti seadusandlus seda ei võimalda. Alkohoolikud on seaduse silmis iseseisvalt hakkama saavad inimesed, kes vastutavad oma tegude ja ravimise eest ise. Tegelikku ellu üle kantuna tähendab see aga, et olukorraga hakkama saamise raskus vajub alkohoolikute lähedaste õlgadele.

Lõpetuseks rõhutan, et ma ei taha Mihkel Kunnuse teguviise välja vabandada. Ta on käitunud minuga väga halvasti — ja mitte vaid selles osas, mis paragrahvi alla läheb. Samal ajal leian, et on õiglane ära märkida, et kainena on Mihkel Kunnus üks suurepärasemaid inimesi, keda tean. Ootan nüüd, et ta jätkaks juba alustatud raviga, et püsidagi kainena.

Ootan ka, et ta vabandaks minu ees mulle põhjustatud meelehärmi eest. Avaliku elu tegelasena — sellega kaasnevast tähelepanust oli ju ajendatud ka see kirjutis — peaks Mihkel Kunnus nüüd võtma end kokku ja olema eeskujuks teistele alkohoolikutele, kes tahavad oma edasise elu elada kainena. Ajakirjanikelt ootaksin aga, et nad vähemasti kaalutleksid, kuidas väikeses konnatiigi-Eestis niisuguste uudiste avaldamine kõigile osapooltele mõjub. Feministidelt ei taha enam midagi oodata.