MARGUS TSAHKNA: Eesti kaitseväele ainult sissiettevalmistus? Tänan, ei!
Eesti riigikaitset arvustada võtnud analüütikud on eksinud kõige fundamentaalsemas ehk lähtepunktis: riigikaitse tuumaks ei ole puht-sõjaline võimekus, ritta seatud tankid-lennukid-raketid (Vt "Eksperdid: Eesti kaitsevägi mingu sissistrateegiale, unustage rasketehnika, muretsege tiibraketid". 20.12, EPL).
Kõige olulisemaks Eesti laiapindsel kaitsel on poliitiline valmidus tervikuna vastu seista ükskõik kellele ning rahva tahe kaitsta oma kodumaad.
Eesti kaitseb oma maad ja vett, õhu- ja küberruumi igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kasutades selleks kõiki, nii konventsionaalse kui ka tavapäratu sõjapidamise võimeid. Sõjalise ründe tagasilöömiseks rakendame kogu riigi ja ühiskonna võimeid.
Kriitiline on seejuures siseriikliku ja rahvusvahelise poliitilise kaitsetahte kindlus. Piltlikult võib öelda, et 99% võitlusest peetakse ära enne, kui esimese vaenlase kirsasaabas hakkab astuma üle Eesti piiri. Tankide-lennukite-rakettide matemaatilised kogused mängivad rolli vaid selle viimase, 1% puhul. Enne seda tuleb panustada iseseisva kaitsevõime tugevdamisse, rahvusvahelise julgeolekukeskkonna arendamisse ja neist kokku usutava heidutuse loomisse.
Heidutus tähendab seda, et potentsiaalne vastane puht-sõjaliselt küll saaks, aga poliitiliselt ei taha meid rünnata, kuna saab aru, et sellisel otsusel on liiga kallis hind. Heidutus on suuresti poliitiline, nii meie enda kui liitlasriikide poliitikute tahe seista meie julgeolekuhuvide eest. Aga mitte ainult.
Heidutus tähendab ka seda, et me oleme vajadusel valmis sõdima. Kogu Eesti kaitsevõime on üles ehitatud põhimõttele, et me peame olema nii tugevad ja sõjaliselt usutavad, et kellelgi ei tuleks mõttessegi proovida meile kallale tungida. Selleks peab meie kaitsevägi olema tugev, alates moodsast relvastusest ja varustusest, rääkimata hästi väljaõpetatud üksustest, mis on loomulikult kiiresti ja tõrgeteta mobiliseeritavad.
Okas näitas reageerimiskiirust
Kõike seda tänane kaitsevägi ka on. Ma saan seda tõsikindlalt väita nii meie kaitseväe professionaalse poole, elukutseliste kaitseväelaste kohta, kes saavad meie liitlastelt pidevalt kiita, kui ka reservväe kohta. Me oleme aastate jooksul täitnud iseseisva kaitsevõime tõsise heidutusvõimega.
Lisaks on muutunud ka meie mõtteviis ja vastavalt sellele ka seadusandlus, mis puudutab kaitsevalmidust. Eesti kaitsevõime seisneb suuresti tublides reservüksusetes, mida me ajateenistuse kaudu oleme juba aastaid välja koolitanud. Kuid kuni viimase ajani ei olnud meil seadusandlikku võimalust kutsuda reservväelasi teenistusse kiiresti, tundide ja päevade jooksul.
Tänavu kehtima hakanud riigikaitseseadus sellise võimaluse meile andis ning seda võimalust me ka testisime välkõppusel Okas paari nädala eest. Okas näitas kaitseväe võimet ja reservväelaste valmidust kiirelt tegutsema asuda.
NATO kui maailma tugevaima kaitseühenduse liige on hea ja turvaline olla. Me saame olla ühe laua taga koos selle maailma tugevaimatega, nad on meie liitlased. Eesti osaleb globaalse tähtsusega otsuste langetamisel võrdväärsena. Aga sellega kaasneb ka kohustus ise oma riigikaitset arendada ja valmistuda oma riigi kaitseks kõigi võimalike oskuste ja vahenditega. NATO ei ole rehepappide ümarlaud, vaid riikide liit, kellest igaüks panustab enda sõjaliseks kaitseks ning on valmis panustama oma liitlaste kaitsele.
Poole aasta eest Varssavis peetud NATO tippkohtumisel kinnistas allianss valmidust seista kõigi oma liitlaste eest. Seoses jätkuvalt keerulise julgeolekuolukorraga meie piirkonnas otsustati saata siia täiendavad liitlasüksused. Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poola igaühte saabuvad järgmise aasta kevadel rahvusvahelised jalaväepataljonid.
Need üksused ja see koostöö ei ole pelgalt paberil kokkulepitud kena jutt. Reaalselt on pärast 2014. aastat NATOs järjest tihedamaks ja sisukamaks läinud rahvusvaheliste õppuste graafik, mille käigus harjutatakse koostööd ja toimimist. Samuti on suurenenud ühistöö kaitseplaneerimise alal, et tagada jätkuplaanide olemasolu igaks võimalikuks juhuks.
Seega, Eesti riigikaitse tugineb kahel võimsal sambal: meie enda iseseisval kaitsevõimel ning liitlasjõudude täiendaval kaitsel.
Kaitseme kogu territooriumit
Jah, Eesti kaitseväel ei ole kõikides võimalikes relvaliikides varustust ja relvasüsteeme, mis võiks olla. See on ka paratamatu, me oleme oma riigikaitset üles ehitanud mõned aastakümned. Aga me oleme selle aja jooksul üles ehitanud väga hästi toimiva, korralikult välja õpetatud ja jõukohaselt varustatud kaitseväe. Meil on põhjust selle saavutuse üle uhked olla.
Kaitsevägi ja Kaitseliit on üles ehitatud süsteemselt, mis tähendab, et lähtutud on reaalsest julgeolekuolukorrast ja võimalikest ohtudest ning teisalt ressurssidest, nii rahast kui inimestest. Nende kahe poole analüüs on alus pikemajalisteks plaanideks ja arendusteks, milles ei ole toimunud ega toimu ka edaspidi seisakuid, ei saa öelda, et kaitsevägi või kaitsevõime on valmis. Eesti panustab 2017. aastal 2,2% SKT-st kaitsevõime arendamisse ning sellel lisandub kaitseinvesteeringute programm.
Sissisõjast. Jah, see on vajalik võime. On täiesti selge, et sõjalise rünnaku korral kaitseb Eesti oma maad kogu territooriumi ulatuses. Tegevus vastase tagalas on oluline. Aga tõhusa sissisõja võime kõrval ei tasu loobuda konventsionaalsete üksuste arendamisest.
Sõjalise edu tagab meile korralik eelhoiatusessüsteem, mis korralikult ülesehitatuna ja käigus hoituna annab meile ja liitlastele varakult teada, kui meid soovitakse ründama asuda. On veel kümneid eri võimeid, mis on arendatud toimima koostöös või sõltumatult, tegemaks vastase tegutsemise meie pinnal võimatuks. Sissiüksused on üks oluline tükk sellest puslest.
Esmavajadused kõigepealt
Aga tiibraketid Eestile, nagu briti mõttekoja analüütikud soovitavad? Mõnes mõttes sarnaneb see olukorraga, kui tasakaalustatud toitumise spetsialist soovitaks meil üle minna eelkõige austritele, seda nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks. Tiibrakettidega on sama: tegemist on tipuvõimega, midagi suurriikidele, kel kõik põhilised riigikaitselised vajadused on rahuldatud ning kes tunnevad poliitilist vajadust sekkuda globaalsetesse protsessidesse.
Eestil selliseid iseseisvaid ambitsioone ei ole. Kui keegi liitlastest teeks ettepaneku mõni sellelaadne tippvõime paigutada Eestisse, või kui me julgeolekuolukorra tõsinedes ise taotleksime sellist täiendavat tuge, oleks iseasi. Aga Eesti iseseisva kaitsevõime jaoks oleks selline eksklusiivsus selgelt ebaproportsionaalne.
Eesti riik ja rahvas on täna sõjaliselt hästi kaitstud, tänu tuhandetele kaitseväelastele ja kaitseliitlastele, tänu kümnetele tuhandetele reservväelastele. Välkõppus Okas näitas edukalt, et reservväelased on ohu korral valmis oma riiki kaitsma ja kiirelt mobiliseeruma. Et see soov ja tahe jätkuks ka järgmistel põlvedel, pean oluliseks, et noored mõistaks meie oma riigi väärtust ja neil oleks soov selle kaitseks välja astuda.
Meid ei ähvarda täna vahetu sõjalise rünnaku oht, seda vähemalt osaliselt tänu meie liitlaste vankumatule toetusele. Me arendame oma riigikaitset tasakaalukalt, süsteemselt ja järjepidevalt, et tagada reaalne võimekus. Jääme ka edaspidi riigi sõjalist kaitset edendama oma parima teadmise järgi, siin ei saa teha tõmblusi, mis hiljem kätte maksavad.
