Mart Niineste: Mitu korda me peame ütlema, et elame ilmalikus riigis?
Miks mulle tundub, et EELK-i peapiiskop Urmas Viilma kujutab endale ette, et ta mõni keskaegne Rooma paavst? Eks ikka sellepärast, et sarnaselt paavstidega näib ka tema koos mõttekaaslastega arvavat, et tal on õigus riigivalitsejaid käsutada ning viimased peavad talle kuuletuma. Ime veel, et president Kersti Kaljulaid pole pandud kirikuvande alla, millest lunastab teda ainult paljajalumatk Canossasse koos kõige selle juurde kuuluvaga.
Mitu korda peab üle kordama, et me elame ilmalikus riigis, et juba meie esimene põhiseadus lahutas riigi ning kiriku, praegusest rääkimata? Et meil kehtib usuvabadus ehk inimesel on õigus valida, kuid teda ei tohi sundida, mis puudutab religiooni? Kuidas me põlgame islamiriike selle pärast, et usujuhid on neis ühiskonnale pähe istunud, kuid peame samasugust teguviisi meie usumeeste poolt igati väärikaks ja traditsioone väärtustavaks.
Judaism, kristlus ning islam on veresugulased, ingel Gabriel, kes legendi järgi Muhamedile Koraani dikteeris, askeldab ka Piibli kummaski testamendis, muide. Pigem võiks islamit vaadata kui judaismi ning kristluse hereesiat. Kõik kolm on omavahel seotud ühtemoodi monoteistlikud religioonid, ei tunnista ühtegi teist jumalat peale oma versiooni kõikvõimsast pilves vanakesest.
Kui palju on Euroopas sõditud selle nimel, et kogu maailmajagu oleks kristlik? Meie, eestlaste endi esivanemate peal selle saavutamiseks rakendatud julmuste kirjelduse leiate Läti Henriku kroonikast. Ning pange tähele, kuidas suhtub suletsurast munk läbivalt meisse - ikka vaenulikult, lausa dehumaniseerivalt. Liivlased-lambukesed saavad pidevalt aga pika pai. Ning kui meiega ühel pool, hakati peagi - tegelikult on seda tehtud juba kristluse algusest peale - Euroopas sõdima selle pärast, et ei suudetud jõuda kokkuleppele, kuidas täpselt peab uskuma. Põhja-Iirimaa on tänaseni seepärast lõhki.
Seda, et kommunism on kristluse pealt maha kirjutatud, on märkinud teiste hulgas ka Umberto Eco.
Vabandust, kuid minu meelest oli selle Viilma pürgimine Kadriorgu “asju arutama” ning hilisem kiitlemine sotsiaalmeedias, kui Kaljulaid käis töö asjus külas Risti kogudusel - kusjuures president ei osalenud seal üheski vaimulikus riituses, kõik klapib tema välja öeldud põhimõtetega - lihtsalt lapsik etteaste ühe keskealise solvunud valge mehe poolt. Kristlaselt ootaks ikka alandlikku leplikust, teise põse ette pööramist.
Magus enesepettus
Õigupoolest on kogu sel Kaljulaidi hurjutamisel meesšovinistlik alatoon. Naise roll on kristlikus patriarhaadis ikka Kinder, Küche und Kirche, mitte riigi esimese inimese ametikoht. Siinkohal soovitaks tutvuda arheoloog Marika Mägi uurimustöödega, mis käsitlevad naiste rolli meie muinasühiskonnas, rääkimata rahvaluuleteadlastest, kes on ammu märkinud, et meie folkloor kujutab naist iseseisva eneseteadliku inimesena. Kõik klapib, ainult peapiiskop põtkib.
Eestlased on lausa ametlikult maailma kõige vähem usklik rahvas. Luterlus pole meie usklike seas ka religioon number üks, selleks on õigeusk. Muidugi on nii hapu mängu juures enesehinnangu säilitamiseks oluline, kui sul on vähemalt näiliseselt kõva koht ühiskonnas. Papp ülal kantsls, riigijuhid all pingil - milline magus enesepettus.
Mõistan täiesti seda traumat, mis tekib, kui ilmub välja president, kes esiteks polegi vanemapoolne valge mees ning teiseks võtab põhiseadust, kus kirjutatu kattub ka tema tõekspidamistega - tõsiselt.
