Hille Hinsberg: avalik sektor üksi ei suuda kõiki abivajajaid aidata, aga palju probleeme saaks lahendada sotsiaalse ettevõtlusega
Riik ei tule sotsiaalsete probleemide lahendamisel kõigega üksi toime. Jah, tal on süsteemid: sõltlastele on ravisüsteem, vägivallatsejatele kriminaalhooldussüsteem ja tänavalastele lastekaitsesüsteem. Aga hulgaliselt inimesi jääb süsteemide vahele.
Näiteks, kas oskate nimetada avaliku sektori asutust, mis aitab tööturule õigusrikkujaist noored, kes vabanevad erikoolist või vanglast? Ei tasu eeldada, et kõik marsivad enesekindlalt töötukassasse või muutuvad kohe aktiivseks CV Online kliendiks. Vaja on tugivõrgustikku ja niiöelda käehoidjaid, kes aitavad hakkama saada ja hoiavad silma peal, et töösuhe püsima jääks.
Pole mõtet alati õhukese riigi suunas näpuga näidata, vaid leida lahendusi, mis aitavad lüngad täita ja on heal juhul ka senistest süsteemidest mõjusamad. Selliseid lahendusi tekib vabaühendustest - sotsiaalsetest ettevõtetest.
Tegu on ühiskondliku eesmärgiga organisatsioonidega, kes kasutavad oma sihi saavutamiseks ettevõtlust - sealhulgas loovad uusi töökohti. Tulu suunatakse oma sihtrühmale ning kasutatakse ettevõtmise käigus hoidmise rahastamiseks, näiteks töötajate palkade või investeeringute näol.
Kuigi kõik ühiskondlike uuenduste pakkujad pole sotsiaalsed ettevõtted, on viimaseid tekkinud juba terve sektori jagu. Ainuüksi Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikuga on neid liitunud ligi poolsada. Umbes pooled nendest tegelevadki vähemate võimalustega inimestele töövõimaluste loomisega, ülejäänud aga panustavad teistesse olulistesse valdkondadesse keskkonnahoidliku tarbimise võimaluste loomisest kuni eakatele häirenuputeenuse pakkumiseni statistikaameti andmetel lausa üle 800.
Uber kui MTÜ
Kes ei teaks Uberit. Paljud pole aga ehk varem mõelnud selle peale, et sõidujagamisteenuse pakkumine on hea võimalus neile, kes on muidu tööturul ebasoodsas olukorras - näiteks ei räägi kohalikku keelt või on tummad. Selliste inimeste kliendisuhtlus on sõltuv loodud sõidujagamise rakendustest. See ei tee Uberit aga veel sotsiaalseks ettevõtteks, kuna nad ei ole oma missioonina sõnastanud toetatud töökohtade pakkumist. Teiste sõnadega - see pole Uberi olemasolu peamine mõte.
Kui aga tekib samalaadne algatus, mis aitab peamise eesmärgina justpuudega inimesi ise endale elatist teenida (nagu seda teeb teises valdkonnas näiteks Eesti Pimemassööride Ühing), siis on suure tõenäosusega tegu sotsiaalse ettevõttega.
Niisiis võib ehk varsti näha sõidujagamisteenust, millesse on koondunud erivajadustega juhid või kui teenindatakse just erivajadustega kliente.
Miks riik ei võiks sellist ühiskondlikku ettevõtlikkust toetada? Kui riigil pole mõne olulise teema lahendamisel partnereid, tuleb teha eeltööd, et need tekiks. Tahame ju vältida, et olulisi reforme võib takistama hakata mitte hea mõtte puudus vaid potentsiaalsete ärategijate võimekuse või motivatsiooni puudus.
EAS jagab aastas erinevate ettevõtlusliikide toetamiseks ligikaudu 500 miljonit eurot. Paraku on MTÜ vormis loodud nutikatel algatustel sinna juurdepääs piiratud. EAS eldatab kandidaatidelt äriühingutena kasumi jaotamist, mis aga sotsiaalse ettevõtte puhul pole reeglina eesmärk.
See on abiks, aga sellest ei piisa
Kodanikuühiskonna toetuseks mõeldud vahendeid aga pole piisavalt, et nutikaid lahendusi esiteks välja töötataks, laiendataks ja et need jääksid kestma.
KÜSKi kogu eelarve aastas on 3,5 miljonit eurot (2015.a. aasta-aruande põhjal), sellest väike osa on mõeldud uutele ideedele-lahendustele ja nende elluviimise võimekuse toetamisele - näiteks 2016-2017 hooajal ca 600 000 eurot.
Heaks näiteks uutest toetusmudelitest on KÜSKi ja Heateo Sihtasutuse loodud inkubaator, mis aitas seitsmel algatusel areneda ja kasvada. Kolm neist said ka igaüks 25 000 eurot, et oma nutikat lahendust prototüübist edasi arendada.
See on abiks, aga sellest ei piisa. Aeg on ümber mõtestada eeldus, et lihtne majandusmudel lahendab kõik ühiskonna probleemid. Seni on olnud valdav usk, et riik peab toetama ja soodustama kasumlikku ettevõtlust, siis kogume makse ja tõstame nende kaudu heaolu. Skeem seisneb sammudes riigi toetusest ettevõtete käibekasvuni, sealt. peamiselt töötamise, maksustamise kaudu tekkiva tuluni ja edasi läbi mitme kihi toetusfondide administreerimise abivajajateni.
Eespool toodud arvud näitasid, et vaid toetuste abil pole loota olulist muutust ei probleemide lahendamisel ega ärategijate võimekuses. Ainult projektitoetuste ja heategevuslike kampaaniatega ei peaks lahendama püsivaid ühiskondlikke muresid.
Riigi innovatsioon peakski seisnema ruumi loomises uute lahenduste sünnile ja kestlikkusele. Näiteks öeldes, et ettevõtlus loob inimestele ja riigile väärtust sõltumata juriidilisest vormist.
Üks tõrge nutikate lahenduste turul on puudulik skaleerimine. Vajalik on loogiline teekaart, kuidas üksikutest toetusprojektidest saab püsiv toetus üha uute kodanikualgatustest sündinud lahenduste algatamiseks ja laiendamiseks.
Vaja on mõelda valdkonniti läbi, kuidas teha nii, et avalik sektor ei jääks üksi kõikidele probleemidele lahendusi leidma ja kõiki abivajajaid aitama.
Kui me seda ei tee, oleme kogu ühiskonnaga luuserid - kaotame paljude inimeste võimaliku väärtuse tervete ja toimekate inimestena, hea kvalifikatsiooniga tööjõuna, head vanemad uuele põlvkonnale.
