Mart Helme: president peaks pühade ajal kirikus käima, sest riik koosneb rituaalidest
President peaks käima jõulude ja ka mõnede muude
tähtsündmuste puhul kirikus. Küsimus pole niivõrd usus või usklikkuses kui
tseremoniaalsuses ja pidulikkuses, leiab Mart Helme.
Iga riik koosneb teatud rituaalidest ja kirikul on nende juures oma osa. Kui loobume rituaalidest, kahjustame selgelt enda kui riigi semiootilist olemust.
Suurbritannia monarhid võiksid ka loobuda tõllaga sõitmisest, seelikutes šoti kaardiväelastest jne., aga nad ei tee seda, sest need traditsioonid ja rituaalid käivad nende riiklusega koos. Kui meie president ei mõista rituaalide tähendust riikluse tugisammastena, siis ei mõista ta oma (tseremoniaalse) ameti olemust. Siis ei mõista ta, et kuulume tema poolt palavalt armastatud Euroopasse just nimelt seetõttu, et oleme tsivilisatsioonide murdejoonel sattunud ladinakristlikku kultuuriruumi. Kirikus käimine rõhutaks seda ja kinnitaks meie kui domineerivalt lääneeuroopaliku maa ja rahva identiteeti.
Mis puutub usku ja usklikesse, siis tuleb presidendil nende suhtes ühiskonna sidususe ja mitmekesisuse austamise seisukohast üles näidata lihtsalt lugupidamist, et mitte inimesi, kelle elus usul on oluline koht, hoolimatult solvata.
Nõukogulik ateism lagundab kirikuhooneid
Eestis ei ole riigikirikut, on aga terve hulk kristlikke konfessioone. Kõik need konfessioonid teevad omavahel koostööd, erandiks ehk mõningal määral Kremli poolt politiseeritud Moskva Patriarhaadi Õigeusukirik. See tähendab, et tseremoniaalsetel puhkudel on võimalik läbi viia ka oikumeenilisi jumalateenistusi, millest võtavad osa mitme kristliku kiriku vaimulikud. Iseenesest on see tehniline küsimus, mille lahendamisega protokolliametnikud kerge vaevaga hakkama saaksid.
Kirikute eelistamisel - meil on valdavalt kahte sorti arhitektuurimälestistena kaitse all olevaid kirikuid: luterlikud (algselt paljud tegelikult katoliiklikud) ja õigeusukirikud. Viimased on suures osas hüljatud ja piisavaid vahendeid nende kordategemiseks ei ole ei riigil ega EAÕK-l.
Kui jätkame rumalalt nõukogudeliku ateistliku suhtumisega, on meil varsti Eestis ka kümneid lagunevaid luteriusu kirikuid. Riigi poolse kaitse alla võtmine ei kaitse midagi. Kaitseb eelkõige see, kui kirikul on kogudus. Usklike solvamisega koguduste tegevusele kaasa ei aita.
Rindel ateiste ei ole
Usk on iga inimese enda asi. Samas, arvata, et ateistlik ühiskond on mõne introdutseeritava usu sissetungi suhtes immuunsem kui traditsiooniliselt kohapeal praktiseeritud usk, on äärmiselt rumal. Ateism tähendab tegelikult vaimset vaakumit, mille täitmine oskuslike psühholoogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete võtete kombineerimisel on oluliselt lihtsam kui olemasoleva usu kõrvaletõrjumine. Tihti inimesed arenevad usuni või jõuavad selleni mingi šoki tulemusena. Mu isa meenutas ikka, kuidas rindel vaenlase pommirahe all muutusid ka kõige ülbemad ateistid nagu võluväel usklikeks ja palusid pisarsilmil: "Armas Jumal, tee nii et ma siit eluga pääseksin!".
Praegu võiks siiski loobuda nõukogudeaegsest pimedast vihast üldise usuõpetuse vastu koolides. Las lapsed saavad sealt algteadmised. Igal juhul teeb see nad kultuursemaks ja ehk aitab pisut kaasa ka moraalsete kriteeriumite kujunemisele. Usk, nagu ütlesin, on lõppude lõpuks ikkagi igaühe oma sügavalt isiklik asi.
Mošeed ei ole Eestisse vaja. Esiteks lõviosa praegu siin elavatest moslemitest ei vaja seda ja teiseks - üksnes loll õpib oma vigadest. Kogu Lääne-Euroopa on üksainus suur näide sellest, mis juhtub, kui riiki rajatakse mošee(d). See annab lisatõuke sisserändeks islamimaadest ja loob keskuse agressiivse islami levitamiseks.
Miks meil seda vaja on? Et jälle kusagil raporteerida kui tublid me oleme? Näe, võtsime käsu korras poomisele minekul isegi oma nööri kaasa! Tegelikult peaksime me koos teiste Ida-Euroopa rahvastega nii moslemitele kui nn. vanale Euroopale praegu demonstreerima, et Euroopa ei ole valmis ilma võitluseta kalifaadiks muutuma.
Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse.
