Sergei Metlevi vastus Helmele: kirikut kaitstes allutad presidendi dogmadele, nagu islamis

EKRE esimees Mart Helme kirjutas äsja (4.01.2017, Delfi), et president Kaljulaid peab käima kirikus, kuna rituaale eirates „kahjustame selgelt enda kui riigi semiootilist olemust“.

Tundub, et Helme on lootusetult segi ajanud riikluse ja kiriku soovid ning väärtustab rituaale rituaalide pärast.

Mõned riigipühadega seotud tseremooniad või rituaalid (vabariigi aastapäeva ja võidupüha paraad, pidulik lipuheiskamine) on tõepoolest olulised, sest nendega rõhutatakse eelmiste põlvkondade panust Eesti riigi rajamisse ja kindlustamisse.

Niimoodi luuakse sidet generatsioonide vahel, aidatakse igal järgmisel põlvkonnal asetada ennast ajaloolisse protsessi ning vältida vigu. Tseremooniad võivad tugevdada usku riigi jätkamise võimalikusesse ja vajalikusesse. Siiski on riiklik rituaal ilmalikus riigis kiriku tegemistest eraldatud.
Tänapäeval on üks selgemaid islami ja kristluse vahel asetsevaid erinevusi järgmine: islam ütleb inimesele „allu“, aga kristlus ütleb „vali“.

Helme arutlus, mis on kantud presidendi kirikusse minemata jätmise kritiseerimisest ja islamiohu demonstreerimisest, on paradoksaalsel kombel üles ehitatud allutamise põhimõttele, mis on omane dogmaatilisele islamile.

Sisuliselt väidab ta, et kui president peab Eesti riikluse alustaladest lugu, tuleb tal ilmtingimata jumalateenistustest isiklikult osa võtta. Seejärel läheb ta üle peksmisega piirnevale süüdistamisele.

Aga võib-olla on hoopis nii, et saime endale ühe siira humanistist presidendi, kes näeb, et kaasaegse riikluse hoidmiseks on vajalik eeskätt see, et kodanikud tunnetaksid võimu eetilisust ning inimesekesksust?

Kersti Kaljulaid kirjutas oma Facebookis: „Nii me austamegi ka pereringis üksteise vabadust uskuda seda, mis on igaühele oluline. Me otsime tröösti sealt, kust me seda leiame. Kes kirikust, kes mere äärest, kes metsast. See on igaühe vabadus. Ja seda pean ma kõige olulisemaks.“

Siin põrkuvate arusaamade vahel ei pea olema ületamatut kraavi, lõpuks tuleneb humanistlik õpetus nii nagu meie seda tunneme (inimese sügav väärtustamine) kristlusest, mis võttis selle omakorda antiigist. Kahjuks ei tundu ühe ja sama puu oksade vastandamine Helmele halb mõte.
Mina isiklikult ei saa öelda, et olen usklik või mitteusklik. Kahtlen nii jumala olemasolus kui tema puudumises.

Tunnistan siinkohal oma vaimu ebatäiuslikkust ja imetlen kõikvõimsa looduse saladusi. Seega on mul hea positsioon, et väita järgmist: inimeste religioossetest ja ka ebareligioossetest tunnetest lugu pidav Eesti president on väärt tunnustamist.

Mina ei näe endale kui Eesti Vabariigi kodanikule ega oma riigile mingit kasu sellest, et minu president on poolmüütiline loom, kes näitab ennast ordenitega ehitud kostüümis mõned korrad aastas ja istub kindlatel päevadel katedraali pingil.

Tahan pigem kuulda tema mõtteid inimeseks ja kodanikuks olemisest. Soovin, et ta kutsuks korrale ebaõiglaseid ja aitaks moraalselt tõrjutuid.

Kadunud Vene tsaaririigi hümnis, mis oli muide maksimaalselt jumalakeskne, leiduvad ka sellised tsaari iseloomustavad sõnad, mida võib pidada laiemalt hea võimukandja tunnusteks: „Uhkete taltsutaja. Nõrkade hoidja. Kõigi lohutaja.“

Kui presidendi tegevus ja sõnavõtud veenavad inimesi Eesti riikluse kestmise võimalikkuses ja vajalikkuses, siis on ta liidrina palju tugevam, kui sada tavapärast rituaali.

Briti kuninganna, kes sõidab jätkuvalt pidulikel puhkudel tõllaga, ei avalda selliselt vaid austust kadunud aegadele, nagu nostalgitseb Helme.

Suurbritannia on üks eredamaid näiteid stabiilsest ja muutumisvõimelisest riigikorrast. See riik on tuntud oma konservatiivsuse poolest – toorid seda ka praegu garanteerivad. Siiski on sellel maal ruumi nii teistele kultuuridele ja keeltele kui ka religioonidele.

See aga ei tühista poliitilist korda ega vabadusele keskenduvat õigussüsteemi. See on riik, mis suutis hoida oma põhirituaale, kuid samal ajal andis maailmale tugeva suuna, kuidas ehitada üles demokraatlik parlamentaarne riik, kus inimene, tema väärikus, põhiõigused ja vabadused on kõige olulisem telg. Mitte allutamine või range rituaal rituaali pärast.

Paljud poliitikud raiusid enne presidendivalimisi, et uus riigipea olgu ühendaja. Kersti Kaljulaid käitubki usu puhul ühendajana – otsib keskteed, mis ei pruugi paljudele kohe meeldida, kuid mis pikemas plaanis on õige.

Oma otsusega tõstatas president usu küsimuse ja tekitas väga olulise väärtusteemalise arutelu. Need, kes kasutavad seda diskussiooni kiriku ja kristluse mahategemiseks, on läinud muidugi liiale.

Helmele tahaks aga öelda: lähtud kristluse ja selle rituaalide kaitsmisel islamile omasest allutamisest, mitte ligimesearmastusest. Eesti rahvas ootab ikka seda, et ta saaks väärikalt ja kestvalt kasutada vabadusi ja õigusi, mida Eesti Vabariigi iseseisvus tagab ja kaitseb. Inimestest, nende lootustest ja tööst koosneb Eesti riik - mitte rituaalidest.