Viktoria Ladõnskaja: on vaja julgust tunnistamaks, et toetad traditsioonilisi, konservatiivseid ideid
Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Oma mõtteid jagab Viktoria Ladõnskaja Isamaa ja Res Publica Liidust.
Usk on igaühe isiklik asi. Mina usun sellesse, et me tulime siia sellesse maailma mitte lihtsalt niisama, vaid et meie olemasolul on mõte, et meie viibimine siin on küll ajutine, aga et füüsilise elu lõppemisel algab teistsugune elu.
Ma usun hingedesse. Ja usun kõrgematesse jõududesse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord ei ole usk ja kirik käinud sugugi käsikäes. Ma usun sellesse, et „Raiu lahti tükk puud – ja ma olen seal, tõsta üles kivi – ja sa leiad mind…“
Pühade käskude täitmisest inimene vaid võidab
Jumal räägib, või siis ei räägi inimese sisemise häälega, siis kui inimene on üksinda iseendaga. Südametunnistuse sisemises hääles, usus kõrgematesse jõududesse, Piibli lugemises ei ole midagi tagurlikku. Aga pühade käskude täitmisest võidab eelkõige inimene ise, seda isegi juhul, kui ta on ateist. Meie elus on paljud asjad teistpidi pöördunud. Ja täna tuleb nõustuda peaministriga, kes on öelnud: „Julgen välja öelda, et usun Jumalat“. Tõepoolest – tänasel päeval on vaja julgust, et tunnistada seda, et toetad klassikalisi, ajaloolisi, traditsioonilisi, konservatiivseid ideid.
Mis puudutab teisi religioone, siis ma austan neid. Liikudes küll erinevaid teid pidi, on ka need suunatud jõudma inimese hinge. Kuid samal ajal on olemas selle maa, kus me elame, traditsioonid ja elamisviis. On loogiline, et need järjepidevad traditsioonid on sellel maalapil eelistatud.
Tähtis on rõhutada veel ühte momenti. Nimelt: on olemas religioossed teemad, aga on olemas ka teemad, mis on ainult maskeerunud religioosseteks. Ja tegelikkuses, globaalsete sündmuste valguses on need tihedalt seotud meie turvalisusega. Seetõttu on nii religioosse iseloomuga ehitiste rajamine kui ka sellise riietuse kandmine, mis takistab isiku kiiret identifitseerimist mitte niivõrd religioossed teemad, kuivõrd teemad, mis on seotud võimalike riskidega ja kodanike huvide elementaarse kaitsega.
Austa presidendi otsust
Tervikuna võib öelda, et me elame globaliseerumise ajastul. Religioon ei ole seejuures erand: me elame läbi globaliseerumist ka selles eluvaldkonnas. Nii nagu kiirtoidurestoranist saadava kiirtoidu puhul, nii kinnistub ka religiooni puhul meie ellu kontsentreerunud mudel, kus on esindatud midagi kõigest. Aga identifitseeritav eripära kaob.
Kuid meie riigil on olemas oma ajaloolised traditsioonid, sealhulgas ka need, mis on usuga seotud. Ja just nimelt need on identiteedi ja kestva erilisuse ja kultuurilise säilimise seisukohalt tähtsad.
Ja presidendist. Muidugi, mul oleks meeldiv, kui president külastaks jõulude ajal kõigi nende ühist maja, kes usuvad. Minu jaoks oleks see sümboliks selle kohta, et ta on tulnud külla minu hingele. Aga kõrvuti selle tõdemusega räägib minu usk mulle veel midagi: austa tema otsust, sest usu küsimus – see on küsimus iga eraldiseisva inimese hingest.
