Toomas Jürgenstein: kas te kujutate ette, milline näeks välja kirikuteta Tallinna siluett?
Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Oma mõtteid jagab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Toomas Jürgenstein.
Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?
2011. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas Eestis kindlat usku 320 872 inimest ning nendest üle 300 000 olid kristlased. Mulle näib, et presidendilt ootaksid kristlased jõulude ajal eelkõige sõnumit, et ta võtab nende usku tõsiselt. Seda võib president teha jõulujumalateenistusel või jõulumõtisklusel osalemisega, kuid austust usu vastu ja selle tõsiselt võtmist võib näidata ka siiras põhjendus kiriku külastamisest loobumisest.
Jumala inimeseks saamise kõrval on jõulude üheks sõnumiks ka nõrgemate toetamine. Oma ametisseastumise kõnes lubas president Kersti Kaljulaid olla kohal seal, kus on raske. Ka kirikud püüavad tegelda raskustesse sattunud inimestega ning küllap on see hea koht presidendiga kohtumisteks ja koostööks.
Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistama luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?
Paljud meie eluhoiakud, haridus jne luterlusest läbi imbunud, aga aeg on muutusi toonud ning tänapäeval on Eestis kõige arvukam õigeusu kirik. Arvan, et riigi partneriks võiks olla eelkõige suuremaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu, kes pakuks välja ka esindamise tseremooniatel.
Pühakojad rikastavad meid ümbritsevast elukeskkonda, mäletan kadunud peapiiskop Jaan Kiiviti (1940-2005) lihtsat näidet kirikute olulisusest, kui ta palus ette kujutada, milline näeks välja kirikuteta Tallinna siluett. Pühakojad on ka erinevaid religioone ja kirikuid ühendavad, mitmed kirikud on rajatud kunagistesse hiiepaikadesse, algselt on paljud luterlikud kirikud olnud katoliku pühakojad jne. On loomulik, et kirikute korrastamist toetavad riiklikud programmid, kavandavate tööde üle otsustavad ehitus – ja kunstiajaloo spetsialistid ning järjekord ei peaks sõltuma vastavas kirikuhoones praktiseeritavast usust.
Kas edukamaks sisserändajate lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?
Ma arvan, et siin on võtmesõnadeks usualane haridus. Meie kool peaks andma hea ülevaate maailma usunditest, miks mõnes usundis esinevad teatud väited ning teises religioonis mõistetakse samu asju erinevalt, miks peetakse mõnes religioonis õigeks teatud eluviisi, söömatavasid jne. Iga religiooni ja kiriku puhul leiaks käsitlust ka nende levik Eestis.
Loomulikult peab õpe olema avatud, kus käsitletavad seisukohad leiavad nii mõistmist kui ka kriitilist analüüsi. Kui ma mõtlen meie põhiseaduse §40 ja §41, kus sätestatakse südametunnistuse-, usu– ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ning keeld sundida kedagi oma veendumusi muutma, siis on mul ka raske ette kujutada ühiskonna usklikkuse või ilmalikkuse suurendamist. See jääb inimeste vabaks otsustuseks.
Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?
Islami pühakodasid on Eestis olnud, 1928. aastal registreeriti Narvas islami kogus, korjanduste abil koguti raha, osteti maja ja kujundati sellest mošee. Tallinnas on ka praegu olemas Eesti Islami Keskus, mida kodulehel nimetatakse ka mošeeks.
