Jüri Saar: suur toetus neljale suurerakonnale vähendab väiksemate parteide ellujäämisvõimalusi niigi karmis olelusvõitluses
Kirjanik Ernest Hemingway võrdles kunagi oma Nobeli preemia kättesaamise kõnes talle antud preemiat päästerõngaga, mis visatakse uppujale, kui see on edukalt kaldale ujunud. Kaheksa ärimehe tehtud annetus suurerakondadele paistab välja üsna samasugune.
Kokku 800 000 eurot anti erakondadele, kes võtavad riigieelarvest ise käesoleval aastal kokku üle 5,4 miljoni euro. Vaadates niisuguseid summasid, saab selgeks, et meie erakonnad on rahaga pigem ülevarustatud. Kui tuletada meelde seda praktiliselt piiramatut vabaduseastet, mida erakonnad enda rahaga teha võivad, siis näib neljale suurele erakonnale raha andmine välja nagu mingi eriti maitsva pala pakkumine ennast kurguni täissöönud õgardile. Nagu anda võileib kalamarjaga gurmaanile, keda kõik lihtsamad toidud on ära tüüdanud.
Kaheksa ärimehe seas on mõni varasemalt muretsenud siinse poliitelu seismajäämise pärast ja toetanud ka erakondadeväliseid initsiatiive. Jättes seda tehes mulje kui uuendusmeelsetest ja Eesti tuleviku pärast aktiivselt tegutseda soovivatest inimestest. Nüüd tehtud žest just suurte parlamendierakondade suunal näitab aga hoopis sügavat rahulolu praeguse olukorraga. Pole ju keeruline näha, et suur toetus neljale suurerakonnale vähendab kõigi väiksemate erakondade ellujäämise võimalusi niigi karmis olelusvõitluses.
Rahvastiku teema käsitlemine kui erilist esiletõstmist vääriv tegevus on mõistetav, kuid siduda seda seadusandliku initsiatiiviga enne tulemuste ilmnemist on samuti mõneti kummaline. Parlamendi tööks ongi uute seaduste väljatöötamine ja küllap tehakse kõiki seadusi heas usus, et need teevad meie elu paremaks. Maksta tulemustasu oma töökohustuste täitmise eest muidugi võib, kuid äkki oleks mingi täpse sisuga fond olnud kohasem viis antud teemale püsiva tähelepanu juhtimiseks
Keegi tark inimene on öelnud, et raha tegemine on lihtne võrreldes raha kulutamisega. Raha väärikas kulutamine viisil, et see kulutajale endale rõõmu pakub ja teistele inimestele meeldiv vaadata on, vajab aga tõelist tarkust ja hingesügavust. Selle oskuse omandamine võib vajada rohkem aega kui ühe põlvkonna jagu.
Ärimeestel paistis olevat suur tahtmine erakondade peale raha kulutada, mis ei kukkunud välja eriti elegantselt. Samas, tunnistan, et muidugi pole ilus sorida teiste rahakotis ja arvustada, mida keegi oma rahaga peale hakkab. Iga inimene on talle kuuluva omandiga toimetamisel vaba, kui ta seda tehes ei riku seadust. Niisugune avalik raha annetamine näitab aga kindlasti meie kodumaiste rikaste inimeste kasvavat soovi osaleda oma raha kaudu Eesti elu edendamises.
