Merike Kukk: miks peab maksma makse?
Eesti on võrreldes teiste Euroopa riikidega suhteliselt õhuke riik, sest valitsussektori kulutuste osatähtsus on majanduses väiksem kui enamikus Euroopa Liidu riikides.
Eestis moodustavad valitsussektori kogukulutused 38% SKT-st, Euroopa Liidu keskmine on 48% SKT-st. Meist väiksem on riigi roll veel Lätis, Leedus ja Rumeenias.
Kui riik ei taha võlgu elada, tuleb kulutusteks vajaminev raha koguda maksudest, mis tähendab, et maksukoormust ei saa vaadata eraldi riigi pakutavatest teenustest ja sotsiaalkaitsest. Valitsuse maksumuudatused annavad hea võimaluse arutleda, mille jaoks on üldse vaja makse koguda.
Milliseid teenuseid valitsussektor pakub, on ühiskonna valikute küsimus. Paljud riigi täidetavad ülesanded on põhimõtteliselt võimalik jätta turu majandada ning sellisel juhul maksaksid inimesed konkreetsete kaupade või teenuste kasutamise eest erasektori pakkujale. Selleks võib olla teede või muu infrastruktuuri kasutamine, hariduse omandamine või ka tervishoiuteenus.
Majandusteadlaste seas on levinud arusaam, et erasektor pakub kaupu ja teenuseid efektiivsemalt kui avalik sektor. Uuringud küll sellele arusaamale vettpidavaid kinnitusi ei paku, kuid ümber ka ei lükka. Mis juhtuks, kui riik jätaks rohkem teenused turumajanduse juhtida?
Alustame haridusest. Me teame, et õppimine tasub ennast ära. Ilma keskhariduseta on raske tööd leida ja kehtib ka reegel, mida kauem õppida, seda kõrgemat palka on võimalik tulevikus teenida. Töötasude struktuuri uuringu (Structure of Earnings Survey) järgi on Euroopa Liidus ülikooliharidusega töötajate sissetulek keskmiselt 44% kõrgem keskharidusega töötajate omast ja keskharidusega töötajad teenivad keskmiselt 15% rohkem kui põhiharidusega töötajad.
Kulutatakse kohe kasu toovatele asjadele
Eestis tasub ülikooliharidus end ära isegi suuremal määral, kuna siin on töötasude erinevus kõrghariduse ja keskhariduse palgasaajate vahel üle 50%. Hariduse ära tasumine tähendab seda, et inimesed peaksid olema valmis oma hariduskulusid katma otse, selle asemel, et neid katta kaudselt läbi maksude.
Kuid nii see kahjuks ei ole. Kui lapsevanemad peaksid ise oma laste hariduskulutused katma ja sellevõrra oleks nende maksud väiksemad, siis oleks tulemuseks siiski madalam haridustase. Üks osa lapsevanemaid ei oleks võimeline hariduse tegelikke kulutusi oma sissetulekust katma. Valitsussektori kulutused haridusvaldkonnale Eestis olid 2015. aastal 1,2 miljardit eurot, eelnevatel aastatel olid kulutused üle 1,1 miljardi euro aastas, mis on iga tööturul osaleva inimese kohta keskmiselt 1700 eurot aastas. Isegi kui lapsevanemad saaksid hariduse finantseerimiseks laenu võtta, ei riskiks nad seda teha, sest haridus annab küll reeglina suurema palga, kuid see ei ole garanteeritud.
Teine osa lapsevanemaid, kes küll suudaksid hariduse eest maksta, ei pruugi hariduse koguväärtust hinnata. Kuna hariduse väärtus ei avaldu koheselt, vaid see ilmneb pikema aja jooksul ja inimesed kipuvad alahindama tulevikus saadavat tulu, siis on ka hariduse väärtus tavaliselt alahinnatud.
Kui inimestel on valida, kas kulutada haridusele või näiteks suurema eluaseme peale, siis pigem ollakse valmis kulutama asjade peale, millest saab kohest kasu. Lühiajaliselt tõstabki selline valik inimeste heaolu, kuid pikas perspektiivis see kahjuks nii ei ole. See tähendab, et hariduse eest ise tasudes nõutakse ja pakutakse seda väiksemal määral kui see oleks ühiskonna jaoks optimaalne.
Inimesed hindavad vajadusi ekslikult
Mitmete kaupade ja teenustega kaasnevad positiivsed välismõjud. Laulu- ja tantsupidusid ei naudi ainult sellest osavõtjaid, vaid kasu saab palju laiem elanikkond. Laulu- ja tantsupidudest on saanud Eesti kultuuri sümbol, mis tutvustab Eestit mujal maailmas. Turuloogika järgi ei pea Eesti kultuuri kandva ürituse korraldamise kulusid katma maksudest, vaid nende tasumist võiks küsida otse igalt kasusaajalt. Kuid kui igaühe makse sõltub saadavast subjektiivsest kasust, siis kipuvad inimesed oma kasu varjama.
Erinevatest uuringutest on teada, et vabatahtlike panuste korral näitavad asjaosalised oma eelistusi ehk nõudlust väiksemana, kui see on tegelikult, samas lootes, et teised maksavad hüve kinni ning nad saavad seda hüve ka ilma maksmata nautida. Nii et kui hakata küsima kasusaajatelt tasu maksude kogumise asemel, ei saaks suure tõenäosusega kultuuriürituste finantseerimiseks vajalikke vahendeid kokku.
"Jänest sõitjaid" on liiga palju
Isegi sellise lihtsa toimingu puhul nagu vaktsineerimine ei saa me eeldada turumehhanismide toimimist. Kui inimene vaktsineerib end gripi vastu, siis saavad kasu ka kõik teised inimesed, kellega ta kokku puutub ja keda ta grippi ei nakata. Ehk siis kõiki vaktsineerimisega kaasnevaid kulusid, s.t. lisaks vaktsiinile ka meditsiinipersonali töötasu ja vastuvõturuumi üüri, ei saa jätta vaktsineeritava kanda. Kuid isegi praegusel mobiilimakse ajastul oleks keeruline teistelt kasusaajatelt vaktsineerimise tasu sisse nõuda. Nii et kui seda kulu ei kaetaks maksudest, vaktsineeriks ennast väiksem arv inimesi kui see oleks ühiskondlikult kasulik.
Me võime jätkata veel näidetega tervishoiuteenuste või keskkonnakaitse, kultuuri säilitamise või riigikaitse kohta. Kaupade ja teenuste puhul, millega kaasnevad välismõjud, mille kasutamist ei saa piirata või mille väärtus selgub tulevikus, ei vii turumehhanismid parima lahenduseni ning on vaja kaasata suure pildi hoidjat ehk riiki.
Mida kõrgema elatustasemega on riik, seda suuremad kipuvad olema ka valitsussektori kulutused. Eestis on ka elatustaset arvestades riigi roll keskmisest väiksem. Me oleme saanud hakkama madalamate maksudega, kuid ei ole kindel, kas seda tänu efektiivsemale kulude jagamisele või väiksema rolli võtmises, pakkudes avaliku sektori teenuseid väiksemas mahus kui tarvilik. Õpetajate palkade tõstmine haridusvaldkonna väärtustamiseks on ilmselgelt õige suund.
