Kaselo: Eesti maakondadele hingekella lööjad näevad aega, kui vallapiirid ühtivad praeguste maakonnapiiridega
Vallapiiridest rääkimisse suhtuti reformi algfaasis eriti halvustavalt, sest reformi sisu on tähtsam! Kuid mis on see müstiline sisu? See peakski olema eelkõige geograafiast lähtudes piirkonna elu korraldamine.
Paljud vallajuhid on erinevatel põhjustel hakanud haldusreformi torpedeerima läbi arusaamatute otsuste. Näiteks Koeru vald, mis oleks jäänud loodava Järvamaa valla keskele, otsustas viimasel hetkel hoopis Rakke vallaga Lääne-Virumaal liitumiskõnelusi alustada.
Koeru liitumine naabermaakonnaga tähendaks, et niigi väikese Järvamaa pindala ja rahvaarv väheneks veelgi ning kaardile tekiksid uued ja üsna ebaloogilised piirid. Mäletame ju Lehtse valla liitumist Tapa linna ning seega ka Lääne-Virumaaga 2005. aastal.
Demokraatia huvides teeme reformi omavalitsuste soovide järgi! Kuid kas alati?
Mis demokraatiast me räägime näiteks, kui Pärnu linna eeslinna Sauga elanike arvamust liituda Pärnu linnaga ei võtnud vallajuhid arvesse, hoolimata asjaolust, et aleviku ja valla elanike elu on tihedalt põimunud Pärnuga, mitte Tori ja Sindiga.
Tundub ju ebaloogiline, et praeguse Läänemaa piiri lähedal olev Nätsi-Võlla raba hakkab kuuluma Pärnu linna koosseisu, aga Pärnu eeslinn Sauga mitte. Ühtpidi võib Sauga valla juhtidest aru saada, kuna soovitakse kiiruga liitudes riigilt preemiaraha kätte saada ning ilma vallakeskuseta ei tuleks liitumine kõne alla.
Kõiki neid absurdsusi oli tegelikult ette näha, mistõttu kirjutasin juba oma 2012. aasta arvamusartiklis Postimehes, et omavalitsus võiks minna maakonna tasandile ning siis jääks ära uute piiride tõmbamine ja nääklemine.
Milleks jalgratast leiutada, kui on juba olemas keskustena toimivad praegused maakonnakeskused? Näiteks Saaremaal on sellest aru saadud ning seal tekib sisuliselt maakonna tasandi omavalitsus (v.a Muhu saar, Ruhnu saatus on veel lahtine).
Praegu on juba hilja, et reformi põhimõtteliselt muutma hakata, kuid vähemasti peaks riik läbirääkimiste järgmises faasis käituma otsustavalt, et vältida tulevasi valearvestusi ja probleeme, mis kaasnevad ebaloogiliste piiride kehtestamisega.
Piiride muutmist tuleks võtta laiemalt, kuna omavalitsuste sees on ka palju erinevaid asulaid, mille tõmbekeskused on hoopis teises suunas, näiteks nagu on Tartu valla Vahi küla, Luunja valla Lohkva küla ning Ülenurme valla Soinaste küla seotud enam Tartu linnaga kui nende praeguste ja tulevaste vallakeskustega (praeguse plaani järgi).
Nõo vald ei taha liituda Elvaga, sest põhiline liikumissuund on Tartusse. Sellepärast eelistatakse liituda Tartu suunda jääva omavalitsusega, mille tõmbekeskustega ei ole Nõo rahval mingit pistmist.
Sarnane probleem on paljude tõmbekeskuste eeslinnadega üle Eesti. Selleks, et Eesti linnadel oleks oma arenguks piisavalt ruumi – tagalat – ning arvestataks eeslinnades elavate inimeste arvamusega, peaks riik muutma omavalistuse piire selliselt, mis arvestaks ennekõike geograafiaga, mitte pelgalt „liitmistehtega“. Meie tublid Tartu Ülikooli geograafiateaduskonna teadlased võivad siinkohal otsustajatele head nõu anda.
Lisaks omavalitsuste piiride muutmisele peame selgeks tegema, mis saab meie praeguste maavalitsuste funktsioonide täitmisest.
Kas meil on tõesti vaja eraldi regionaalametit, nagu pakub välja regionaalminister Mihhail Korb, või piisaks sellest, kui riigikontroll hakkaks hoopis täitma omavalitsuste järelevalve rolli (planeeringute, kriisireguleerimise jne järelevalve)?
Isegi kui tulevikus hägustub ühtse maakonna mõiste läbi maavalitsuste kaotamise, võiksid jääda maakonnad oma piiridega kui piirkonna identiteedi hoidjad siiski alles.
Samas, kui vaja, tuleks muuta ka maakonna piire, kui maakondlik tõmbekeskus on reaalses elus muutunud.
Nii nagu soovib seda loodava Lääneranna valla rahvas Läänemaa lõunaosas, kuna 50 500 elanikuga Pärnu linn on nende jaoks suurem ja olulisem keskus kui teedevõrgu mõttes sama kaugel olev 13 600 elanikuga Haapsalu (rahvaarv koos Ridala vallaga).
Vabaerakondlased võivad ju muret tunda, et miks lõhutakse ajalooline Läänemaa ning vähendatakse Haapsalu tähtsust, kuid samahästi võiks öelda, et veel enne oli Lõuna-Läänemaal Soontagana väikemaakond keskusega tänapäeva Koonga vallas.
Aeg on edasi läinud ning Sakala ja Soontaga piirile on tekkinud Eesti mõistes suurlinn Pärnu. Selleks, et Läänemaa aga päris „kääbusmaakonnaks“ ei jääks, tuleks temaga liita Hiiumaa, mis on juba esimese vabariigi ajal kuulunud Läänemaa koosseisu. Mõistagi ei piisa pelgalt piiride muutmisest, Haapsalu puhul aitaks piirkonda elavdada näiteks pigem Tallinna raudtee taastamine ja teised taolised meetmed.
Lõpetuseks avaldan lootust, et need, kes Eesti maakondadele hingekella löövad, näevad veel aega, kui omavalitsuste piirid ühtivad praeguste maakonnapiiridega.
Erandiks võiks siin olla Lääne- ja Ida-Harjumaa tekkimine keskustega Järvel ja Ülemistes.
Kuid kahjuks peame enne seda leppima Eesti geograafia mittetundmisest tulenevate otsustega.
