Selle valitsuse maksumuudatused tapavad tulu deklareerimise rõõmu
Riigilt kevadel tulumaksu tagasimakse saavaid üksikisikuid ja abielupaare on viimastel aastatel olnud 440 000 ringis. Neid, kel suveks või sügiseks tulumaksu juurde tuleb maksta, on olnud alla 30 000. Teisisõnu: umbes kolmandikul Eesti elanikkonnast on vähemalt kord aastas olnud põhjust maksu- ja tolliametist ning tulude deklareerimisest hästi mõelda.
Ent tänavune aasta jääb kõigi eelduste kohaselt viimaseks, kus tagastuse saajate arv on nii suur ja juurde maksjate arv nii väike. Üks suur põhjus on maksuvaba tulu arvestamise „geniaalne“ süsteem, mille praktilisest tähendusest kirjutas hiljuti Maaleht („Kahel kohal töötav inimene peab maksma riigile raha tagasi“), teine on abikaasade ühisdeklaratsioonide ulatuse piiramine.
Arvata võib, et inimesed, kes korra aastas riigilt tulumaksu tagasimakse saavad (tihti mitmesaja euroni ulatuva), suhtuvad maksude maksmisse leplikumalt ja seaduskuulekamalt kui need, kellelt riik küllaltki ettearvamatu summa juurde hakkab nõudma.
Karta on, et tulumaksu juurde maksmise vajadusest sünnib 2018. aastal palju pahandust, sest need, kellel kõige tõenäolisemalt juurde maksma tuleb hakata, on keskmise sissetulekuga – sellisega, millest palju üle ei jää, kui inimene pole just hea finantsdistsipliiniga. Juurdemaksetega nöökimine võib osa mitme töökoha pidajaid tulude varjamise juurde juhtida, kui nad maksustamist õiglaseks ei pea. Ja mõneti ebaõiglane see uus küüruga tulumaksusüsteem on.
Küüraka süsteemi tehniliselt toimima panemine – et maksud saaks õigesti arvestatud ja maksumaksjad võimalikult varakult teada, kui palju neil tuleb juurde maksta – on ainult osa riigi uuest väljakutsest. Võib-olla lihtsam osa. Teine osa väljakutsest on saavutada, et inimeste maksumoraal ei langeks.
Maksu- ja tolliametil on praegu ühiskonnas väga kõrge maine: Turu-uuringute AS-i novembrikuise uuringu järgi oli ta rahva silmis Eesti riigi 26 institutsiooni seas usaldusväärsuselt 6. kohal. Usaldajate arv on juba aastaid kõikunud 75-80% juures (riigiinstitutsioonidel keskmiselt oli see näitaja viimase seisuga 64%), mitteusaldajaid on ainult kümmekond protsenti. Kas see lugupidamine jääb püsima ka siis, kui pärast deklaratsiooni esitamist tuleb tulumaksu tagasi saamise asemel pigem juurde maksma?
