Välispoliitikas ei ole Kuri absoluutne, vaid muutub aja jooksul

Vaevalt saadab Donald Trump USA väed Eestile appi hübriidsõjas, mille keskmes on vaidlused Teise maailmasõja, pronkssõduri või 60 : 40 õppemudeli üle.

Eestis viljeldavasse välispoliitilisse analüüsi on hakanud tekkima lastekirjanduse kujundid: räägitakse mingist Mordorist (see on Venemaa), kenast armsast Kääbiklast (Eesti muidugi) ja kellestki vaprast Frodost (too sobib samastumiseks paljudele, aga enim vahest Toomas Hendrik Ilvesele, kelle saavutuste hulgas on postitatud video, kus koeranähvits käib noorele karule pinda, ja seesinane koerake pidavat THI arvates sümboliseerima Eestit).

Lapsemeelsus on moes. Ometi on „Sõrmuste isand” märksa keerulisema sõnumiga teos, sest Tolkien kirjeldab kõiksugu seikluste taustal võimatute alliansside teket. Näiteks haldjad ja päkapikud jälestavad teineteist, aga kui on sattunud silmitsi suure ja kõikehõlmava Kurjaga, sõlmivad ometigi liidu.

Mis Tolkieni raamatus puudub, see on ebamüütilises maailmas esineva Kurja regulaarne ümberdefineerimine. Kuri ei ole absoluutne, suure tähega kirjutatav Kuri, vaid muutub aja jooksul.