Reinsalu vastuseks Parisele: roolijoodikute pitsitamise eesmärk on mitte karistada, vaid muuta liiklus ohutumaks
Potentsiaalsete ohvrite elu kaitse peaks olema ühiskonna jaoks tähtsam väärtus kui korduvalt süüdi mõistetud roolijoodikute privileeg vältida vanglat, leiab justiitsminister Urmas Reinsalu vastuses Krister Parise kriitikale.
Krister Paris ei mõista oma tänases Eesti Päevalehe repliigis võimude lahususe loogikat – seda, et seadusandja määrab karistusmäärad ning sõltumatu kohtuvõim rakendab seadust.
Riigikohus ütles oma 2005. aasta 25. novembri otsuses, et just võimude lahususe põhimõttest tulenevalt ei saa kohtud asuda seadusandja asemel (abstraktsetest karistuspoliitilisest eesmärkidest lähtudes) sanktsioonisüsteemi kujundama.
Riigikohus on ise tõdenud, et karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ning karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutele, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim.
Üks olulisemaid väärtushinnanguid meie ühiskonnas peab olema inimeste elu ja tervise kaitse. Selle huvides on vajalik, et riik mõjutaks jäigemalt paadunud ja teiste inimeste eludele kõige ohtlikumaid roolijoodikuid.
Eesmärk pole karistamine ise, vaid ohutu liikluse tagamine. Täna sõidab meie tänavatel igapäevaselt ligi 3000 purjus. Näeme, et kõige paadunuma grupi roolijoodikute käitumisjoonist ei ole mõjutanud puhumise massreidid koos täna rakenduvate karistustega.
Seega vajame karistuspoliitilist muutust kõrgohtlike süütegude puhul. Ka tulevikus on kohtunikud vabad määrama seaduses ettenähtud vangistuskaristuse raskust, sõltuvalt teo asjaoludest.
Kohtu kõige olulisem ülesanne on kõigepealt otsustada, kas isik on süüdi või mitte. Kohus otsustab ka karistuse pikkuse, määrates karistuse seaduses antud karistusvahemikus.
Muutus seisneb selges asjas: kui kriminaalses joobes joodik jääb karistatuse ajal vahele teist või enamat korda samasuguses kriminaalses joobes juhtimisega, siis ei saa tema vangistust kohaldada täies ulatuses tingimisi, nagu seda on seni praktikas paljudel juhtudel tehtud Karistus tuleb kanda vähemalt osaliselt ära vanglas.
Justiitsministeeriumi analüüsi järgi karistatakse korduvalt joobes vahele jäänud juhte reaalse osalise vabadusekaotusega vaid viiendikul juhtudest. See pole aktsepteeritav olukord, seega on küsimus karistuspoliitiliste väärtushinnangute muutuses. Potentsiaalsete ohvrite elu kaitse peaks olema ühiskonna jaoks tähtsam väärtus kui korduvalt süüdi mõistetud roolijoodikute privileeg vältida vanglat.
Retsidiivsete roolijoodikute puhul on seadusandja näinud täna karistusena ette vabaduse kaotuse, mida võib kohaldada erandina tingimisi. Kuid praktika on täna teinud erandist reelgi – reeglina jäetakse vangistus tingimisi kohaldamata.
See olukord vajabki ühiskonnas sekkumist. Vähemalt osa kohtu mõistetud vangistusest tuleb ka reaalselt ära kanda ning seda eesmärki kõnealune eelnõu taotleb.
