Arvo Kukumägi: tahaksin surra oma lemmiklinnas Buenos Aireses ja tuhk tuleks puistata Setumaale
Selgub, et Arvo Kukumägi (58) on tõbine ja toriseb pisut, kui mind oma Tatari tänaval asuva avara kodu uksest sisse laseb. Külmetushaigus teeb liiga ja on võtnud igasuguse tuju. Aga rääkida on paljustki. Tal on ju silmapaistev roll veebruari alguses esilinastuvas filmis „November”, kauaoodatud loos, mis on tehtud Andrus Kivirähki „Rehepapi” ainetel.
„Kuule, tahad sa teed või kohvi? Ma ise ei joo kohvi juba kolm ja pool aastat. Varem jõin ikka oma kolm liitrit päevas. Aga ühel hommikul tegin jälle oma pätikohvi – kolm-neli lusikatäit puru tassi põhja ja kuum vesi peale – ja tundsin, kuidas kohvi lõhn hakkas jubedalt vastu. Ajas öökima. Päevapealt jätsin järele ja pole siiani enam tahtnud. Joon nüüd rahulikult teed,” ütleb ta.
Istume suurde tuppa kamina ette. Arvo paneb laual küünlad põlema ja süütab suitsu. Osutab seinale, kus on neljast fotost koosnev pilt. Ühes servas on Kukumägi eestvaates ja profiilis „Novembri” võteteks kasvatatud tohutu habemega, teises servas tema puhta lõuaga portreed.
„Vaat see on hea pilt! Niisugune nägin habemega välja. Mul oli selline habe, et mõtlesin: see ulatub varsti põlvini, jääb talla alla kinni, raisk. „Rehepappi” või õigemini „Novembrit” tehti ju kaks aastat. Kogu aeg oli mul habe ees. Mingil hetkel arvasin, et täid on sees. Sügeles nii hirmsasti.”
Ma pole ise filmi näinud, aga treileri järgi paistab paljulubav. Kuidas sulle tundub?
„Rehepapp” ehk see „November” on tõepoolest hea film, julgen kõigile soovitada. Hoopis teistsugune film, kui tavaliselt meil tehakse. Visuaalne külg on väga võimas. Ja noored näitlejad Rea Lest ja Jörgen Liik on seal pagana head. Ja palju on ses filmis n-ö tänavalt mehi. Vittorio De Sica [kuulus Itaalia filmilavastaja] tegi enamiku oma filme isetegevuslastega, inimestega tänavalt. Väga mõjus. Tihtipeale on tänavalt inimene huvitavam kui näitleja. Ega „Novembriski”, ma ütlen, ei mängi isetegevuslased sugugi kehvemini kui kutselised näitlejad. Huvitav.
Vaatan, kuidas suitsetad, ja tuleb meelde tähelepanek ühest vanast intervjuust. Ütlesid siis, et tõmbad samu sigarette, mida tõmbas Marcello Mastroianni.
Prantsuse sigaretid Gauloises. Ega neid Eestis saada ei ole, Prantsusmaalt saadetakse. Mul on ju seal palju sõpru.
Tuleb meelde aastatetagune lugu, kui kutsusin sind portreeraamatu puhul raadiosse rääkima. Tulidki, aga olid väga löödud, sest öösel oli tulekahjus hukkunud vana lapsepõlvesõber Heino. Ratastooli aheldatud mees, keda nimetasid külavanemaks.
Mitte ainult ei nimetanud. Me panimegi Heino külavanemaks. Vaata, see film, mis lõpuks minust tehti [Andres Maimiku „Kuku: mina jään ellu”], pidi tegelikult olema ikka Heinost. Aga kuna raha oli selleks ajaks, kui ta suri, juba palju kulutatud, tuli kogu film minu peale ümber mängida. Tegin ennast seal jotaks. Paljud ei saanudki aru, et pooled asjad on ses filmis mängitud.
Väga veenvalt mängitud sel juhul. Paljudele jäi mulje, et oledki selline hirmus tsüklimees.
Enamik uskuski, et olin kogu aeg juua täis. Aga ega see lõpuni päris dokfilm ei olnudki.
Oled ikka öelnud, et sul on palju sõpru, sellepärast oled rikas inimene. Aga tuntud inimeste ümber liigub palju n-ö teresõpru. Patsutavad õlale ja teevad head nägu, aga kaovad kohe, kui elus raskem on. Kuidas sul sõpradega on?
Einoh, päris sõpru on mul ka palju. Tihti öeldakse, et on üks või kaks päris sõpra ja ülejäänud on pigem head tuttavad, aga mul on ikka igas maakonnas mitu väga head sõpra. Eestimaal ja väljaspool Eestit ka.
Kunagi rääkisid, et sulle meeldib vahel minna kalmistule oma vanade sõpradega rääkima. Käid seniajani?
Käin seal kogu aeg. Olen läinud Metsakalmistule ka keset ööd, koer kaasas. Läksin jumala sügispimeduses, dünamoga taskulambiga näitasin teed, aga ega ei olnud suurt midagi näha. Läksin Krjuksi [Jüri Kjukov] ja Sulev Luige hauale. Nad olid mu sõbrad. Läksin sinna, istusin ja rääkisin juttu.
Aga siis tuli see kuradi kalmistuvaht, tahtis mind vangi viia, raisk.
Kuidas sellega siis seis jäi? Saite kokkuleppele?
Ei saanud. Tegin mõned kiiremad liigutused – olen ju kaheksa aastat karated teinud – ja läksin minema. Hea jutuga ei saanud seal midagi klaaritud.
Ma ei käi ainult Metsakalmistul, vaid ka Setumaal kodukalmistul… Igal pool, kus mu sõbrad on. Vahel lihtsalt tuleb tahtmine nendega suhelda. Näen tihtipeale unes oma isa – ta oli läbi elu mu kõige parem sõber. Tuleb hauast välja, pühib tolmu pintsaku pealt maha ja räägib minuga juttu.
Annab nõu?
Annab nõu. Räägib, kuidas edasi toimetada. Ja ma usun sellesse. Tuleb nii rasketel aegadel kui ka rõõmsamatel momentidel.
Aga kui sa Krjukovi ja Luigega kalmistul räägid, siis, saan aru, pole nemad sinu jaoks sugugi surnud?
Ei-ei. Kus nad siis surnud on? Nad elavad minus ikka edasi.
Millest räägite?
Kõigest. Sellest, mida kunagi tegime, mida hakkame tegema. Selline südamlik suhtlemine. Minul on sisemine tahtmine nendega suhelda. Setumaal ka – paljud mu sõbrad on siitilmast läinud.
Aga ma lähen ikka kalmistule nendega rääkima. Pudel või kaks kaasas – seal on selline komme, et tuleb hauale viina kallata. Siin sellist kommet pole.
Kui tuleb tahtmine suhelda inimestega, kellega olen olnud lähedane, siis lähen suhtlema. Vahel lähen Rein Areni hauale, keda pean oma suurimaks õpetajaks üldse.
Eks ta oligi võimas näitleja.
Ega temast tänapäeval palju ei räägita, aga ta oli ikka väga võimas näitleja.
Räägime veel pisut filmist. „November”. Sul on seal Räägu Reinu roll?
Peaosi mängivad muidugi noored. Mina olen vanamees, kes oma tütart ühele kuradi tegelasele maha kupeldab.
Ega see pole lihtne mees, keda sa mängid?
Ei ole muidugi, ta on ikka päris kaval vend. Ei tunnista mõisat ega neid, kes mõisaga on kokku puutunud. Selline sünge erak, suhteliselt karm vana.
Oli raske sellist tüüpi mängida?
Olen elus nii palju mänginud – ei olnud ta raske midagi. Ega Sarnet [lavastaja Rainer Sarnet] mulle midagi ei öelnud. Ise oma tarkusest tegin selle rolli.
Kivirähki „Rehepapi” raamatust oli ilmselt tüüp silme ees?
Olen raamatut mitu korda lugenud, aga kui filmi vaadata… Tead, filmi puhul tuleks Kivirähki raamat üldse ära unustada. Film on film, omaette lugu.
Mõni ütleb, et Räägu Rein olevat mõneti eestlase arhetüüp – selline kiuslik ja omaette pujään.
Eks ta ongi selline küüned-enda-poole suhteliselt ränk vend, mis seal rääkida.
Sa ise pole inimesena justkui selline tüüp?
Eks rolli tehes tuleb ennast niikaugele viia, et õige tüüp välja tuleks. Muide, see on mu elus teine film, kus ma üleüldse kärakat ei pannud. Null! Ei läinud kunagi võtteplatsile pohmakaga ega purjus peaga. Aga ma ütlen, seda filmi maksab vaadata. Hoopis midagi teistsugust. Ma polegi Eestis midagi sellist näinud. Polegi tehtud.
On ta pigem naljakas või süngem?
Huumorit pole seal nii palju, kui on Kivirähkil raamatus. Jumalale tänu, et film nüüd valmis sai, kuigi ma jumalat ei usu.
Aga mida sa siis usud?
Jumala sõna lipsab mul tihtipeale üle huulte, aga usun rohkem saatusesse.
Saatus annab sulle ikka filme teha. Ja filmitegemine ajab elu sisse ning paneb vere kiiremini käima?
No ikka paneb, isegi kui haige oled. Ses filmiski oli ju pidevalt jahe ja rõske. Mõnel rasvasemal mehel polnud ehk nii raske, aga ma, kurat, kaalun alla 60 kilo. Mul tikkus läbi kasuka külm ligi. Ses mõttes oli ta ikka väga raske tegemine.
Oled sageli korrutanud, et filmitegemine on su kirg, armastus ja ka haigus. Mis selle haiguse kõrvale mahub?
See ongi kirg ja haigus, millest ma lahti ei saa. Nojaa, kõiki rolle ma enam ei tee, kõiki pakkumisi enam vastu ei võta. Ei viitsi. Mul n muid tegevusi peale selle ju veel.
Näe, Setumaal mu kodukülas ostsin maad juurde, hakkasin ka ehitama. Kavatsen sinna teha turismitalu. Praegu on ehitus pooleli, aga kevadel jätkame jälle. Bassein on vaja kaevata ja… Eks turismitalu juures on vaja igasugust värki.
Ehitamine ja muu füüsiline töö sulle siis meeldib?
No ikka. Ma saan ju paljuga hakkama. Võin metsa ka langetada, kui tarvis. Võin sitta visata. Olen siin meie korteriski igasugust tööd teinud. Kui me siin elama hakkasime, polnud meil isegi peldikut mitte. Käisin Heino Seljamaa juures [üle tee pisut eemal] peldikus.
Nüüd on tipp-topp. Pean olema siin majapidamises hea kubjas. Karmilt ei pea ütlema.
Aga kui ikka mõni mees tuleb pidevalt juua täis peaga tööle, siis tuleb öelda, et ära tule enam. Kurat, külmavärinad tulevad peale. (Käib ära ja tuleb tagasi, jope seljas.)
Mida sa praegu teed? Mõtlen, et iga päev.
Täna, näed, olen haige. See tuleb ära põdeda. Siis tuleb ehk hakata uueks filmiks valmistuma.
Tuleb jälle habet kasvatada… Hardi Volmeril on tulemas film Johannes Pääsukesest. Ma olen seal Setu teejuht. Äkki läheb varsti selle tegemiseks. Stsenaarium on küll jube hea.
Filmidega on nüüd hakanud hästi minema, mängid ühes ja teises. Vahepeal justkui ei kutsutud?
Eks ma olen siis mujal teinud – Taanis ja Saksamaal ja... Üpris erinevad rollid on olnud. Mul on ju oma teater ka – teatri nimeks on „Kukun ikka”.
Oleme seal teinud ühe tüki koos Piret Kaldaga, Kivirähk kirjutas näitemängu „Kaheksa varbaga kuningas”. Kolm aastat tagasi mängisime. Võib-olla sügisel mängime uuesti.
Teatrimaailm tõmbab sind endiselt?
Oleneb ikka hästi palju tükist, mida teha. Tare-tarekest ma enam mängima ei hakka.
Ja palja persega ma lavale ei roni. Tihtipeale näed, et asja kogu eesmärk ongi käia palja tilliga üle lava ja… Arvatakse, et äkki see iseenesest ongi huvitav. No ei ole ju.
On veel mõni tükk, mida tahaksid oma teatris teha?
Plaane on, aga praegu ei ole mõtet neist rääkida.
Kas mõni Eesti film on sind viimasel ajal vaimustanud?
Grusiinidega koos tehtud „Mandariinid” oli selline. Okei, viie minutiga oli mul enam-vähem selge, mis juhtuma hakkab, aga Ulfsaki Lembit teeb seal ikka väga vägeva rolli.
Aga mis on viimase aja välismaa filmidest meeldinud?
Mine vaata filmi „Elle” [Paul Verhoeveni psühholoogiline triller]. Väga hea lugu. Igaühele vast ei sobi, aga… no hea lugu. Seda peab nägema.
Mulle läks viimati väga hinge, kui lugesid teleris Aleksander Suumanni luuletust „Ei hõbepajust ma mööduda saanud”.
Kukumägi teeb pausi ja loeb siis vaikselt omaette: „Ei hõbepajust ma mööduda saand, sest pingil istus mu ema…” Loeb terve luuletuse. Pisut teisiti kui kunagi teleris, aga mõjub ikka vägevalt.
Mul on peas 500 luuletust. Tuletasin praegu selle ka uuesti meelde.
Iga tavaline jope seda luuletust nii ei loeks?
Igaüks loeb erinevalt. Mõni mees ei sobigi luuletust lugema.
Mõne luuletuse lugemiseks pead ise olema kogenud elu kogu selle kirevuses, et mõjuks usutavalt?
Eks iga luuletuse lugemiseks ole hea, kui tunned, millest jutt käib.
Kukumägi loeb jälle värsse: „Mannakreem ja õllevaht, mina armastan neid kaht.”
Tead seda lugu? Kes kirjutas, arva ära? Runnel! Akadeemik Hando Runnel kirjutas, kujuta ette.
Sinust tehtud dokfilm meeldis mulle väga. Ehkki sa ütled, et seal oli palju mängu, oli lugu siiski usutav. Ja Evelin Kivimaa raamat sinust [„Alasti elu”] – ma julgeksin öelda, et see on üks köitvamaid biograafiaid, mida olen lugenud. Sul pole raske ennast nii avada?
Mu naine Marit oli filmis hea.
Tema kohta öeldi, et ta on Eesti filmikunsti päästja.
Jah! Eks seal filmis oli päris dramaatilisi hetki ka. Aga ei ta jätnud mind, armastab tänase päevani.
Aga jah, mul ei ole raske ennast avada. Mida on mul häbeneda? Siis ei maksa üldse elada, kui oma elu häbened. Ja kui oled natukenegi avaliku elu tegelane, siis võiksid ennast pisut ka avada. Inimesed tunnevad ju huvi. Kui tahad kapi taga elada, siis ega sedagi ei saa keelata, aga siis ei saa vast näitleja olla.
Ja oleme ausad, ega ma raamatus ju kõigest ka ei rääkinud. Palju on jäänud rääkimata. Olen oma päevikut pidanud, seal on palju rohkem. Tindiga kirjutatud õrn asi. Juba kolmkümmend aastat olen seda pidanud. Iga päev muidugi ei kirjuta. Ei kirjuta, et näe, täna on väljas kraad külma. Ei. Ikka siis, kui midagi tähenduslikku juhtub. Aga ega ma päevikut enne oma surma ei taha avaldada.
Kuidas sulle meeldivad vana teatrimehe Voldemar Panso päevikud?
Olen lugenud. Seal, mulle tundub, on pisut bluffi. Ta pole aususega päris lõpuni läinud, ma arvan.
Sina oled oma päeviku vastu lõpuni aus?
Ikka, kuidas muidu? Sellepärast ei tahagi ise praegu avaldada. Äkki avaldab kunagi mu poeg?
Kunagi sa ütlesid, et oled looduslaps – sööd siis, kui kõht on tühi, ja magad, kui oled väsinud. Kas tänapäeva Eestis on selline elu võimalik?
On, kui nii sättida. Mina ju elan ikka oma rütmis, oma mõtetes. Okei, kui mul on miski leping sõlmitud, siis teatud aeg tuleb elada nende reeglite järgi. Teen ära ja siis elan jälle omas rütmis. Kui tahan lugeda või kala püüda või mis iganes, on see ainult mu enda teha.
Ja kui tahad, lähed kõnnid paarkümmend kilomeetrit jutti?
Jah, niimoodi pikalt jalutades lähevad mõtted paika.
Jalgsi Madridi – nii sa kunagi unistasid?
See plaan jääb vist täitmata, kuna mu selg on nii tuksis. Aga Hispaanias käin muidu sageli. Mitte ainult Madridis, vaid igal pool – Hispaania on ju suur. Nüüd varsti läheme naisega Indiasse. Aga tead, surra ma tahaksin Buenos Aireses. Mulle meeldib see linn.
Olen Ladina-Ameerikas palju ringi käinud, aga see linn meeldib eriti. Anonüümsus ja vabadus. Ja ma saan seal väga odavalt läbi. Teine plaan, mis on mul suremise kohta, on ammu poistega kokku lepitud: kui olen krematooriumis põletatud, siis puistavad tuha helikopteri pealt Setumaa peale laiali. Saan maaks, kus olen kasvanud. Mitte mingil juhul ei taha ma, et maetaks. Seda ma ei taha. Ikka ahju.
Kuidas selle setu maailmaga on – te, setud, hoiate ka Tallinnas kokku? Ka rasketel päevadel?
Ikka-ikka, siis veel eriti. Näe, Ivari Padar on mu naabrimees – temaga, kui näeme, räägime ikka setu keeles.
Tal on siin mu kõrval Burmani [arhitekt Karl Burmani projekteeritud] majas uhke korter. Tead sa, et see on esimene veevärgiga maja Eestis? Seal on sellised korterid, et…
Tulen dokfilmi juurde tagasi. See kinnistas paljude pähe teadmise, et oled hirmus kärakamees. Nüüd räägid, et ei võtnud tilkagi, kui viimast filmi tegite. Kuidas sul selle kärakaga lood on?
Ei ole pikka aega võtnud. See soon hakkab aastatega ära kaduma, kärakas ei lähe enam sisse. Vahepeal oli nii, et ei võinud terava alkoholi – viina või viski – lõhnagi tunda. Kohe hakkas vastu.
Kuidas tervisega on?
Ei, mu tervis on üldiselt hea, ainult see selg… Sain omal ajal külge mingi Aafrika näriliste bakteri. Elasin ju kunagi päris pikalt Hispaanias ja käisin sealt sageli Aafrikas. Sealt saingi bakteri. Kohalikele ei hakka see külge, aga valgetele inimestele ilmselt hakkab. Bakter ronis selgroogu ja sõi seal kahel selgroolülil otsad ära. Sellepärast on mul teinekord raske autoga sõita. Kui teen järske liigutusi ja selgroolüli terav serv läheb vastu närvi, lööb pildi eest ära. Niisugune valu, et kusi tuleb püksi. Eks ma võtan valuvaigistit, see leevendab. Aga kui vastu närvi läheb, siis selle vastu ei ole midagi teha.
Aga bakterist, mis su keha laastas, said võitu?
Seda bakterit mul kehas enam ei ole, olin ju tükk aega haiglas. Esialgu ei saadud jupp aega aru, milles on asi. Käisin neljakäpakil peldikus, arstid ütlesid, et mul on neerupealsete põletik... Kui neid teravaid selgroolülide servi saaks lõigata, siis ei käiks nad vastu närvi...
Miks sa siis ei lase lõigata?
Ma ei taha ratastooli jääda. See oht on 99%, olen kõik paremad kirurgid läbi käinud.
Kas see, et sinu puhul on kärakavõtmisest nii palju räägitud...
Mind see üldse ei loksuta. Mind loksutab kvaliteet, mida teen. Ma poleks nii palju asju teha saanud, kui oleksin olnud kogu aeg juua täis.
Aga tuleb muidugi tunnistada: eks ma ole muidugi ise ka otsapidi propageerinud, et olen jube kõva kärakamees. Ja ei hakkagi ütlema, et ma seda üldse pole olnud. Muide, ma ei tea ei Venemaal ega üle maailma ühtegi väga head näitlejat – OK, mina olen keskpärane tegija –, kes ei oleks kärakamees.
Kunagi rääkisid, et sinu joomine on kurb ja ränk, mitte mõnus olemine.
Tavaliselt on ju alguses väga lõbus, aga pärast läheb muidugi hulluks, kurat. Olen korda 30 Wismari haiglas käinud.
Eks seegi, ma usun, ole hirmutanud. Ei taha enam sellisesse olukorda sattuda?
Mind ei hirmuta. Mulle lihtsalt ei lähe kange alkohol enam sisse. Okei, pärast sauna võin pool õlut juua, see ei tee midagi. Ei tee purju. Aga et ennast pidevalt plämakile tõmbaksin nagu vanasti, seda enam ei ole.
Kui palju sa satud kodukanti Setumaale? Rääkisid, et ehitad turismitalu.
Möödunud aastal olin seal kaks kuud jutti. Ja järgmine suvi ka, ma arvan. Ehitus oleks vaja ära lõpetada.
Kui seal juba sellise majapidamise püsti lööte, siis ilmselt plaaniga jäädagi Setumaale püsivalt elama?
Ei, sugugi mitte. Selleks et seal majandada, on teised inimesed. Ise ma sinna alaliselt elama ei kipu. Praegu küll mitte.
Mis sind Tallinnas kinni hoiab, muidugi peale elukaaslase, kes on Tallinna inimene?
Mu tutvusringkond ja sõbrad on siin... Miks on setud kõik kodumailt ära põgenenud? Sest seal ei ole ju tööd, pole midagi teha.
Paljud kipuvad hiljem ehk tagasi?
Paljud enam mitte.
Kuidas mõjub sulle praegune närviline aeg? Sõjad, terroristid, rahvusvahelised pinged.
Mind ei loksuta see üldse. Absoluutselt mitte. Tead, ma ikkagi ei usu, et sõda tuleb, sest venkul pole ressursse, et hakata ka siin sõda pidama. Eks propaganda ja poliitika on ju kahepoolne: meie omad räägivad üht ja nemad teist... Aga ma siiski ei usu sellesse, et sõjaks läheb.
Kui tuleb surra, siis tuleb surra – mis seal ikka teha, kui pomm just mind tabab. Laste ja lastelaste pärast on muidugi mure, et nendega midagi ei juhtuks.
Sul on kokku neli last ja kolm lapselast. Kui saladus pole, millega lapsed tegelevad?
Nad ei tegele selle alaga, millega mina. Kõige nooremal tütrel oli valida, kas minna Heidelbergi ülikooli majandust või Tartusse arstiks õppima. Läks arstiks. Ta sai just 20. Kõige vanemal tütrel on kaks last ja ta töötab Tallinna linnavalitsuses. Poeg õppis Hispaanias ja nüüd töötab seal. Ja veel üks tütar on mul samuti arst. Ütleme nii: lapsed on kõik heal järjel.
Käite te omavahel palju läbi?
Praegu jah. Oli aeg, kus mu eelmine naine ei lasknud kahe lapsega suuremat suhelda, aga nüüd on juba OK.
Kuidas sul vanaisa roll õnnestub?
Eks seda jääb ikka väheks. Et olla tõsine vanaisa, tuleb muud asjad jätta ja kogu täiega sellele pühenduda. Praegu on mul veel tunne, et endalgi tuleb üht-teist korda saata. Mõlemat korraga ei saa. Tead, ega ma seda Setumaa asja ei tee kellegi teise pärast – ikka oma lastele ja lastelastele. Äkki neil kunagi tekib selle vastu huvi.
Tunnevad nad praegu oma setu juurte vastu huvi?
Ikka-ikka. Käivad seal. Võib-olla rohkemgi kui mina ise.
Mulle on jäänud mulje, et sa ise otsid oma elu keerulisematel päevadel eeskätt Setumaalt varju?
Võib nii öelda. Aga võin ka mujale pageda, näiteks Napolisse, mis on samuti üks mu lemmiklinnu. Selle linna õhkkond mulle meeldib. Seal on hea olla. Sealt on ju pärit Enrico Caruso.
On sul unistus, mida elus veel tahaksid?
Ma ei taha endale laeva, ei taha lennukit... Paat mul on. Aga mida ma veel tahan? Näiteks hobust. Olen ju hobustega koos kasvanud, mulle nad väga meeldivad. Muide, kunagi läksin Inglismaal Lääne-Sussexis lolli peaga polohobuse selga. Argentinast toodud ilus loom, aga väga äkiline oli. See sõit tegi mu seljale väga kõvasti liiga.
Mõtlen, et võib-olla tahaks ühte last veel. Just nimelt praegu. Ma pole oma lapsi ju suurt ise kasvatanud, aga praegu tahaks kasvatada oma käe järgi. Nii nagu minu isa mind. Suur osa minust on pärit isalt: mu hing, loomus ja tõekspidamised – kõik on temalt pärit.
Mis oleks sinu arvates kõige olulisem sõnum, mida lapsele ellu kaasa anda?
Ära kunagi kaota inimpalet. Mitte üheski olukorras. Ole inimene, jää inimeseks. See võib tänapäeval olla päris raske.
