Juhtkiri: pensionitest rääkides säilitage mõistus
Jüri Ratas annab peaministri suutlikkust ületava lubaduse, kui kinnitab, et tema valitsuse kavandatav pensionireform tagab kõigile väärika pensioni. Aga kõvasti liialdab ka opositsioon, näiteks Taavi Rõivas, kelle sõnul kaob selle ootamatu muudatuse tagajärjel paljudel tööinimestel lootus suuremale pensionile, ja Jürgen Ligi, kelle sõnul on tegemist kvalifitseeritute mõnitamisega ja kindlasti võtab see stiimuli palka ausalt maksta.
Ratas jõuab pensioniikka 2045.–2050. aasta paiku, mis tähendab, et enne pensionile minekut võib tal avaneda veel õige mitu võimalust Eesti valitsust juhtida. Sellises tumedate väljavaadetega küsimuses nagu pensionid hakkab ootuste üleskütmine edaspidi ainult kätte maksma. Näiteks teise samba praeguses ebapopulaarsuses on osalt süüdi see, et alguses lubati liitujatele piimajõgesid ja pudrumägesid, ehkki sellistel lubadustel polnud kindlat alust.
Ka opositsioonil tasub oma sõnade kaugemate tagajärgedega arvestada. Lahmiva kriitikaga saavutab selle, et kõik pensionisüsteemi sissetulekute-väljaminekute tasakaalustamise variandid, mis on valijatele niigi vastumeelsed, hakkavad paistma veelgi ebameeldivamatena. Hiljem – kui Reformierakond juhtub võimule tagasi pääsema – on lihtsalt endal raskem pensionisüsteemis hädavajalikke muudatusi teha.
Kui rääkida Ratase valitsuse plaani enim emotsioone tekitanud punktist – esimese samba pensioni suurus ei olene tulevikus palga suurusest, vaid ainult tööstaažist –, siis tuleb tähele panna, et täiel määral hakkaks see kehtima alles 2037. aastast. Selle aja peale on teise samba osakaal pensionisüsteemis märgatavalt suurenenud, aga teise samba pensioni suurus oleneb otseselt palgast ja sissemaksetest. Lausvõrdsustamist ei tule, kui Ratase valitsus salamisi teise samba sissemaksete puhul mingit ümberjagamise valemit kasutusele ei võta. Kahjuks on Ratase valitsus esimestel tegevuskuudel segaste ja salalike maksumuudatustega juba silma paistnud.
Mis puutub valmidusse ausalt, mitte mustalt palka teenida, siis 20 aastaga järk-järgult jõustuv muudatus ei tohiks seda vähemalt esialgu eriti mõjutada. Praegune olukord, kus madalapalgaline peab pensioniarvestusse ühe tööaasta kirja saamiseks kaks-kolm aastat töötama, ei ole ka aususele motiveeriv. Kahju küll, aga ükski valik pole mõnus, kui tööealiste hulk ülalpeetavate arvust enam kiiremini ei kasva.
