Hukkunud inuiti hotell

Popmuusika terminites võiks lavastus „Sätendav pimedus” olla easy listening.

Sätendav pimedus tähendab polaarööd. Selles öös asub pansionaat oma saladuslike asukatega ja veidi kaugemal on psühhopaatide hooldekodu. Ehkki tegelikult vahet pole. Jubedad kohad on mõlemad. „Sätendava pimeduse” üks sümpaatseim külg on peaosalise valik. Kindlasti pole Kryssnar Märt Avandi kaalukamaid rolle. Tegu pole kangelase, vaid kõige tüüpilisema antikangelasega, kelle olemus avaldub kahes põhimõtteliselt korduvas, kuid mitte eriti vaimukas fraasis: „Ma ei saa mitte midagi aru enam” ja „Mida te kõik minust tahate?”. Kogu rollijoonis põhineb stambil ja kindlasti saaks sellega hakkama ka mõni Ugala trupi sellest lavastusest eemale jäänud näitleja või näitlejanna. Sest õieti pole ühtegi põhjust, miks Kryssnar ei võiks olla naine. (Olekski tunduvalt glamuursem.) Aga Endla külalise kaasamine lisab kogu lavaseltskonnale hoogu ja ilmekust, tekitab uue sünergia. Viljandi teatripublik ei ole staaridega ära hellitatud. See pole Rakvere või Pärnu, kus lavastaja võib võtta vastavalt kas Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri või Kadri Rämmeldi ja Sepo Seemani ning edasi läheb kõik juba nagu iseenesest publikumenu suunas. „Sätendava pimeduse” trupi koosmäng on orgaaniline, uudne ja nauditav. Seda maksab vaadata kasvõi Avandi panuse pärast.

Teised rollid on eri mahuga, mistõttu neidki peab vaatlema diferentseeritult. Keskseim on Tarvo Vridolini Blottnyr, kohalik ideoloog ja isemõtleja („Kas raguu ilmub potti alles siis, kui me kaane tõstame?”), Kryssnari peavastane. Peeter Jürgensi heasüdamlik pansionipidaja Bylla meenutab lambanahka pugenud kassi, sest mingi kiskjalikkus temas ikkagi eksisteerib, hunt ta aga muidugi pole. („Ma läksin selle jamaga kohe kaasa.”) Kõige loomulikumalt mõjub Andres Tabuni Holom, kohalik heidik ja jooksupoiss, kuid ikkagi sarmikas ja väärikas kuju.