Kersna: andku teised andeks, aga meie pere on täna lojaalne Uberi kasutaja, kusjuures hind polegi esimene tegija

Üle pika aja sõitsin eile hommikul tööle taksoga. Tavaliselt kõnnin jala – 3500 sammu tervise ja ilu nimel! Kui läheb kiireks ja ilm vähegi lubab, tuhisen Vespaga. Kehva kliimaga tellin mõnikord Uberi, enamasti teeb abikaasa „peretaksot“.

Mugav ning majanduslikus mõttes kõige kasulikum oleks muidugi sahistada riigikogu liikme taksokaarti – see suunab arve otse kuluhüvitistesse. Aga pean tunnistama, et möödunud poole aasta jooksul kasutasin taksokaarti vaid kahel korral, kokku 17,35 euro eest.

Seevastu oma isiklikust taskust makstavat Uberit oleme abikaasaga kokku viimase kuue kuu jooksul kasutanud Tallinnas lausa 86 korral - 381 euro eest. Miks? Peab olema põhjus. Hea põhjus.

Kui keskerakondlane Evelin Sepp püstitas 2008. aastal 124 932 krooniga tõenäoliselt tänaseni püsiva riigikogu liikme taksokulude rekordi, pani see toona kerkima küll mõnegi kulmu, kuid üldjoontes noogutas avalikkus mõistvalt – loomulikult on rahvasaadikul käimisi.

Muidugi on. Võime lõputult vaielda, et kust jookseb taolistel puhkudel piir tegelike, ausat vajaduste ning ülbe kuritarvituse vahel, kuid – räägiks täna ikkagi sellest, miks mina seda maksumaksja lahkelt pakututud seaduslikku võimalust praktiliselt ei kasuta. Usun, et eilehommikuses taksosõidus peegeldub lugeja jaoks mõistetav vastus.

Niisiis, istudes sombusel hommikul riigikogu selleaastase hanke võitnud Tallinki taksosse, adusin kohe, et madalrõhkkond valitseb ka selle salongis. Taksojuht ei tõstnud pilku, ei naeratanud, pigem ühmas kui ütles „Tere“. Ilmselt ei mahtunud õhkkond ja hoiak riigihankel sõlmitud lepingu hinna sisse.

Autoks oli millegipärast mikrobuss, sõidualustustasuga 5 eurot. Neelatasin, sest Uberiga maksab kogu minu töölesõit tavaliselt 3.40! Ja hoolimata sellest, millised müüdid saadikute suurushullustuse kohta rahva seas liiguvad - ma ei tellinud ju bussi!

Söandasin küsida, et miks siis nii? Ilmselgelt tusases tujus juht vastas, et kui huvitab, võin ma akna pealt infot lugeda. Sohver pööras minu tähelepanu inglisekeelsele sildile, mis oli veerandi osas teiste siltidega kaetud ja mille kohaselt võib juht 1-3 sõitja puhul teha allahindlust. Toompeale jõudes oli minu arve 8,50.

Riigikogu taksokaarti hapu näoga seirates teatas juht, et sellega allahindlust ei saa. Tasaarveldamine toimuvat hiljem raamatupidamises. Mida iganes, aga jälle ja mitte esimest korda jäi kalli taksoga sõites mulle hinge süütunne. Miks?

Minu abikaasa loobus mõned ajad tagasi muidu üsna soodsa Reval takso kasutamisest seetõttu, et mitmel korral järjest mängis seal ebaadekvaatselt valjusti tümpsuraadio.

Õnneks on tänapäeval võimalus valida, kellele oma isiklikku raha anda. Oma kogemuse põhjal võime öelda, et näiteks Elektritaksot iseloomustab väljapaistvalt korrektne suhtumine ning silmapaistvalt meeldivad sohvrid. Ma ei tea küll, milliste näitajate põhjal on valitud riigikogu teenindav taksofirma, kuid suhtumise ja hinna suhe polnud lepingu sõlmimisel ilmselgelt oluline tegur.

Automüüjate uuringud kinnitavad, et kui klient on margiga üldjoontes rahul, jääb ta 90 protsendil juhtudest uut autot ostes margile truuks.

Andku teised andeks, aga meie pere on täna lojaalne Uberi kasutaja. Ja põhjustel, milles hind polegi esimene tegija.

Esiteks - ei ole vaja rahaga arveldada. Minu pangaarve ja Uberi konto suhtlevad omavahel.

Teiseks on meie jaoks oluline võimalus jälgida reaalajas auto liikumist. Eriti siis, kui sõidutame last kooli või Kullosse. Ma näen telefonist, millal auto kohale jõudis ja millal laps autost välja astus. See annab olulise turvatunde.

Ja kolmandaks, Uberi juhid on reeglina sümpaatsed, tähelepanelikud ning abivalmis inimesed.
Tõsi, ühe korra olen Uberi autost punase tule taga ka välja astunud. Põhjuseks umbkeelne juht, kes valis sihtkohta jõudmiseks pehmelt öeldes kummalise marsruudi.

Siinkohal on meil kaks ettepanekut Uberile. Esiteks – riputage üles märgid, mis viitavad juhtide keelteoskusele – nii nagu on sildid rinnas Stockmanni müüjatel. Palju jama jääks olemata, sest näiteks lapse transportimisel me pigem väldiks umbkeelset juhti.

Ja teiseks – miks ei võiks auto tellimisel lisaks margile ja numbrile näha ka värvi – hämaras või pimedas hõlbustaks see saabuva masina tuvastamist.

Kokkuvõtteks – maksude optimeerimine, äriedu ja majanduslik tasuvus on küll moodsa aja üldaktsepteeritud loosungid, kuid kui labane saamahimu platseerub juhtima su elu väärtuste edetabelit, on veretilgad lepingule Raha Vaimuga langenud. Oled hale ori ja jäädki selleks. Varem või hiljem, moel või teisel, ei lõpe see hästi.