Priit Simson: riigiasutuste kriisiplaan: paneme munad ühte korvi
Siseministeerium valmistab meid ette kolmepäevasõjaks. Kõik valitsusasutused peaksid hakkama kriisiplaane tegema.
„Arvestades muutunud julgeolekuolukorda ja ühiskonna haavatavust elutähtsatest teenustest on oluline, et asutused alustaksid enda vastupanuvõime suurendamist,” seisab siseministeeriumi poolt ministeeriumitele saadetud kirjas.(Vt http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigiasutused-peavad-valmistuma-72-tunnisele-kriisile-vastupidamiseks?id=77029716 )
Neli ministeeriumit, üks rünnak
Huvitav-huvitav. Suvel kolivad neli Eesti ministeeriumi loodavasse ühendministeeriumi klaasist majja ja nüüd hakkame me mõtlema, kuidas see tihedalt kokkupakitud seltskond võiks paremini ellu jääda. Ometigi olid ju jõuministeeriumid dokumentide kooskõlastamise juures kui taoline “munade ühte korvi panek” toimus.
Loodavas majas hakkab kuuldavasti tööle ligikaudu tuhat riigiteenistujat. Põmm-põmm – ja nende töökoht ning võimalik,et ka nad ise on kadunud. Paar maa-maa raketti. Üks lõhkemoonalastis veoauto. Beiruti 1983. aasta pommitamistest olete kuulnud? Kaks autot, 305 surnut.
Jah, kõik kohad on täis asjatundjaid, kes ütlevad, et vanadel juhtumitel pole mingit tähtsust. Musta stsenaariumi korral on nende rolliks selgitada, et seda või teist lahenduskäiku ei saanudki ette näha.
Majandusinimesed koondavad, kaitseinimesed hajutavad
Majandusinimesed mõtlevad ühtekoondamise peale, sest see on efektiivne. Julgeolekuinimesed mõtlevad hajutamise peale, sest see aitab ellu jääda. Terrorist teab, et pomm tuleb panna sinna, kus kõik on tropis koos. Mida rohkem koos, seda parem. Siis on ta tootlik. Sama, muide, on ka bioloogiliste hädaohtudega. Katk tapab esimesena linnas ja viimasena hajakülas.
Mida rohkem asupaiku, seda kauem võtab aega nende ründamine, olgu nendeks uuestisündinud detsembrimässajate salgad või vaenulik õhuvägi.
Vanalinna kivist kitsad majad on suhteliselt ebamugavad ministeeriumide pidamiseks. Kuid võimalike rünnakute seisukohalt on nad vägagi edulised. Sellised peavad kinni nii kuuli kui taluvad ka teatud määral lööklainet. 1944. aasta märtsis sai see küllaldase tõestuse. Klaasist maja ei pea kuuligi kinni. Taevast tulev fugass aga muutub maa peal klaasiga kokku puutudes kildfugassiks.
Jah, siseministeerium tahab, et riigiasutused visandaksid, kus on nende asenduspinnad. Aga kõikide ohtude puhul pole mahti sinna evakueeruda.
Ja lõpetuseks üks isiklikum lugu hajutamisest. Kunagi olime lahingukoolis õppelahingu maha pidanud ja kõmpisime mööda maanteed tagasi laagripaika. Jõudsin vaid mõelda, et ega meid juhendav veebel liiga hooletu ole, et meid nii väikeste vahedega nii lahtisel maastikul jalutada laseb, kui metsaserval “vastase” kuuliprits täristama hakkas. Veeretasime end kähku kes kuhu. Kolme sekundiga oli kogu rühm kaitsva teetammi taga.
Aga veidi pärast rünnakut hakkasin mõtisklema, et mida see kolm sekundit valangut oleks päris tingimustes tähendanud. Liikusime kahemeetriste vahedega ja seega poleks pidanud väga palju toru keerama, et paras ports meist esimestel hetkedel maha võtta. Juba kolmemeetrine vahe oleks rünnaku esimese hoo teinud märksa vähem resultatiivseks, viiene aga andnud tublisti aega reageerida ning säästnud kõvasti kaotustest.
Niisiis, hajutada on vaja, mitte koondada. Vähemalt siis, kui on eesmärk kolm päeva kriisi üle elada. Superministeeriumi majal on kaksiktornid. Kui eesmärk on halbu endeid eirata, tellime äkki uppumatu laeva, mille nimeks saab Titanic?
