Aga millega siis president Kersti Kaljulaid on silma paistnud? Kolm asja, mis esimesena meenuvad, on need, et ta valiti ametisse tagatoakokkulepetega, ilma et ta oleks saanud end presidendikandidaadina tutvustada või oleks ajakirjandus saanud tema luukered kappidest välja kiskuda. Muidugi, kui neid üldse on.

Teiseks on ta silma paistnud võitleva ateistina, kes jumalat ei kummarda ja kirikusse ei lähe. Kolmandaks on tal väga kindlad ja jäigad arusaamad Eesti ajaloost. Oma ametialase eelkäija, president Konstantin Pätsi ausamba avamisele ta ei läheks.

Presidendil võib muidugi olla õigus, et Konstantin Pätsi roll hääletul alistumisel ja Eesti iseseisvuse kaotamisel ei ole plekitu, aga oma eelkäijat tuleb ikka austada.

Kui nüüd edasi mõelda, siis paistab ta silma presidendina, kes upitab Keskerakonda. Kas on siis selle põhjuseks tema keskerakondlasest poolvend Raimond Kaljulaid või mine sa võta kinni mis. Aga kui Taavi Rõivase valitsust oli siseintrigaanide poolt opositsiooni toetusel umbusaldatud, siis rikkus president kohe head tava. Ta ei teinud uue valitsuse moodustamise ettepaneku mitte valimised võitnud erakonnale, vaid kohe Keskerakonnale. Kui Reformierakond poleks suutnud uut valitsust moodustada, alles siis oleks tulnud ettepanek valitsuse moodustamiseks teha Keskerakonnale.

Presidendi mõned kõned ja sõnavõtud on olnud päris head. Ta räägib lihtsas keeles lihtsate sõnadega lihtsale inimesele, püüab tungida nende südamesse. Tema jaoks on olulised vabakonnad, kelle südamesse ehk ta ongi kõige paremini jõudnud.

Presidendi kodulehel on kirjas, et ta on presidendina käinud juba kümnel korral välismaal ning viiel korral Eesti maakondades. Võiks olla vastupidi. Tema välismaal käimised on olnud täiesti tähelepandamatud, sisevisiitidest on kõige olulisemat kajastust leidnud see, mitu uisutiiru ta Viljandi järvel tegi.

Seaduste väljakuulutamisel on ta olnud formaalselt põhiseadust jälgiv, aga näiteks keskerakondliku kobarseaduse „Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ kuulutas ta välja, vaatamata selle vastuoludele muude seadustega. Ometi oli see koht, kust temalt oodati riigimehelikkust.

Ahjaa, veel torkab silma, et ta ei soovi Kadriorus presidendi eluruumides elada, et ta elab pigem oma majas Nõmmel, mille katusele ta paneb päikesepaneelid, muidugi oma raha eest.

Sellega näitab ta meile moraalset eeskuju, et ei pea riigilt niipalju hüvesid välja kauplema kui võimalik.