Margo Peetsalu: kas palgalõhet näitav "spidomeeter" on õigustatud?
Sotsiaalministeerium on hakanud välja tööötama soolise palgalõhe kalkulaatorit ja tööinspektsioonil on tekkimas õigus teha tööandjatele ettekirjutusi.
On kiiduväärt, et sotsiaalministeerium meeste ja naiste palgalõhega tegeleb. Siiski, kuigi antud probleem on tõsine, ei poolda ma selles küsimuses kehvade tulemustega ettevõtjate häbimärgistamist ja karistusi, sealhulgas sunniraha, sest see tekitab konflikte ja mitte kuigi produktiivset üldist pahameelt.
Palju paremaid tulemusi saavutatakse pigem esiletõstmise ja eeskujuks toomisega, kui asjad on korras (või kordategemisel või korda tehtud).
Sageli on kohtlemine ebavõrdne vaid esmapilgul
Samas ootan suure huvi ja põnevusega, kuidas hakkab tööle "digitaalne tööriist". Kui see on sama efektiivne nagu maksu- ja tolliameti tuhandeeuroste arvete kontrollisüsteem, on väga tore. Olles ise aastatel 2010-2012 osalenud viie avaliku- ja erasektori asutuse ja ettevõtte soolise võrdõiguslikkuse (sh palgasüsteemi) süvaanalüüsi tegemisel julgen väita, et ainuüksi ühe ettevõtte sees võib palga- ja boonussüsteemis olla niipalju erinevaid aspekte, et see, mis esmapilgul tundub ebavõrdsusena, ei pruugi seda sugugi olla ja vastupidi.
Nende mainitud viie organisatsiooni puhul ulatus keskmine sooline palgaerinevus 2-20 protsendini, jäädes neljal juhul alla 10%. Aga läbivalt polnud seal nn. palgalõhe peamiseks põhjuseks mitte palgaerinevus sarnast tööd tegevate naiste ja meeste vahel, vaid ikkagi vertikaalne segregatsioon.
Ma saan aru, et selle algoritmi eesmärk on anda märku võimalikust kõrvalekaldest "statistilisest sektori keskmisest" soo lõikes, peale mida sekkub tööinspektsioon. Sisetunne ütleb, et nende tööpõld saab olema igal juhul lai ja loodetavasti aitab see palgalõhe vähendamisele ka kaasa. Vähemalt niikaua kui agarus ei muutu ogaruseks ja palgaaudit arvestab lisaks sektorispetsiifikale ka ettevõtte eripära.
