Janek Mäggi 12 000-eurosest toetusest: Kaljulaidi karjäär on omane esimese põlve monarhile
Suhtekorraldaja Janek Mäggi ütles president Kersti Kaljulaiu Euroopa kontrollikojast saadavat ligi 12 000-eurost toetust kommenteerides, et suur osa üldsusest ei pruugi n-ö kõige saamise sobivust mõista, mis võib omakorda olla saatuslik mõlemale poolele.
12 000 eurot „pensioni” lisaks presidendipalgale on lihtrahva meelest küllap üsna raske taluda. Kersti Kaljulaid ei ole aga süüdi, et Euroopa Liidu ametnikud on sedavõrd ülekullatud, et kohalikel talupoegadel on juba hang ja vikat seljas ning nad tõttavad Kadrioru lossi maha põletama.
Hea, et president Kadrioru lossis ei ela. Selles diktaator Konstantin Pätsi jaoks ehitatud hurtsikus on halb aura, ruumi pole ning kuigi hädapärast töötada saab, tuleb koht kindlasti ära muuta. Teiseks ametiajaks president sinna kindlasti ei lähe.
Paljud kõrged riigiametnikud, nagu ka suurettevõtjad, on tajunud, et saavad liiga palju raha – teiste arvel. Seepärast annetavad nad ära suure osa tulust, mida nad enda meelest saama ei peaks / ei vaja. Näiteid on ka Eestis, mitte ainult Suureks Tehtud Ameerikas.
Presidendiks hea tervise juures raugad
Kohalikud riigiisad-riigiemad on riigilt ja rahvalt suurhüvede saamist pidanud iseenesest mõistavaks. Ka Toomas Hendrik Ilves ei olnud süüdi, et EAS talle 190 000 eurot kinkis. Toonast raha hinda arvestades oleks tavakodanik pidanud sellise „laenu” puhul maksma kümneid tuhandeid intresse, nii et kingitus oli muidugi palju suurem. Aga avalikus ruumis ei näidanud president välja, et ta oleks midagi saanud justkui teiste arvelt. Kui nii läks, siis ongi õige. Vedas!
81 häälega ametisse valitud/nimetatud Kersti Kaljulaidi puhul on saatuse pilge muidugi palju suurem veel seetõttu, et ta on väga noor. Eesti riik peab teda ülal pidama kuni surmani. Võib-olla 40–50 aastat.
Maailmas on kombeks valida presidendiks inimesed, kes piltlikult öeldes pärast ameti maha panemist kohe ära surevad. Irooniliselt öeldes hea tervise juures raugad. Et ei jääks riigile/rahvale koormaks. Iisraeli president Shimon Peres (1923–2016) oli ametis veel 91-aastastelt, suri 93selt. Itaalia president Giorgio Napolitano (s 1925) sai 2015. aastal ametist lahkudes 90. Hüved ongi selleks, et vana tipp-poliitiku elu ei oleks surma oodates vääritu.
Kui president on eakas, siis ei vaja ta pärast ametist lahkumist endale uue rolli otsimist ja mõtestamist, mis ei olegi nii lihtne ülesanne. Ka Toomas Hendrik Ilves ei ole liiga küps, et päriselt pensionile jääda.
Kaljulaidi karjäär on omane esimese põlve monarhile
Avalikkuse jaoks on alati suur probleem, kui Keegi Saab Kõik. Ekspeaminister Andrus Ansip hurjutas reformierakondlasi, et kõiki ameteid üks erakond endale võtta ei saa. Kui peaminister juba on Reformierakonnast, siis president lisaks oleks liig mis liig. Ühtlaselt tuleb jagada nii ameteid kui ka hüvesid. „Kõigile midagi” põhimõte on nakatanud ka liberaale. Masse saab vaigistada rahaga.
Kuigi Kersti Kaljulaid ei ole süüdi, et ta on tänu kahele ametile – kontrollkojas ning presidendina – elanud nagu ABBA laulus „The Winner Takes It All”, ei pruugi suur osa üldsusest selle sobivust mõista. Ja selle mittemõistmine on saatuslik mõlemale poolele. Kaljulaidi karjäär on omane esimese põlve monarhile. Võitja võtab poliitikas kõik vaid korraks. Reformierakonnal ei ole täna ei oma presidenti ega peaministrit.
Kaljulaidi väike õnnetus on ka see, et isikuomadustelt ei sobi ta mitte presidendiks, vaid parteipoliitikuks, kes ajab alati oma jonni. Seepärast oleks ka peaministriks saamine keeruline, sest ta ei otsi koalitsiooni (ühisosa), vaid opositsiooni (mida kõik teised valesti teevad).
Raul Rebane oli tabav, kui ütles, miks tema presidendiks kandideerida ei soovi. „Ma ei taha teada, kes ma olen!” märkis Rebane. Presidendi amet on tõesti julm. Selleks tuleb valmistuda kogu elu, iga päev. Kaljulaid on juba mõne kuuga saanud teada, kes ta on. Aga seda ta teada tahtiski.
