Toomas Alatalu: President Trump kohtub täna oma moslemiga?!
Protestimaks president Donald Trumpi poolt kehtestatud ajutist sissesõidukeeldu seitsmest moslemi riigist, kus praegu käib kodusõda ehk siis ka pagulaste pidev juurdetootmine. Iraan on mainitud seitsmest mõistagi erijuhtum, sest oli 1980-2015 niigi USAsse reisimise piirangute all.
Laias laastus öeldes peavad USA meedia (kui neljas võim) ja kohtuvõim (ehk kolmas võim, kus demokraatidel piisavalt positsioone) hetkel võitlust tõe, õigluse ja/või vale peale omaenda riigi esimese ja teise võimuga (Trumpi administratsiooni ja kongressiga, kus täielik ülekaal kuulub vabariiklastele, ent opositsioonil piisavalt võimalusi venitamiseks). Euroopa meedia on selles propagandistlikus väärtustesõjas toetanud algusest peale neid, kes lõpuks võimu kaotasid. Samas jätkavad kaotajad nii siin kui ka seal pool ookeani turmtule andmist moel, nagu seisaks otsustav lahing alles ees.
Väliselt on pilt muljetavaldav, sest massid tulid Trumpi mainitud korralduse peale koheselt tänavatele ja lennujaamadesse ning ehkki Valge Maja kõnemees Sean Spicer kinnitas, et esimesel päeval peeti antud korralduse alusel kinni üksnes 109 isikut seitsmest riigist, näidati noid viimaseid kõikvõimalike nurkade alt ja saab öelda, et vähemalt propagandistlikus plaanis jäi Trump selles sõnumilahingus kaotajaks.
Olukord Euroopas pole tegelikult lihtsam, kui see esikülgedelt-ekraanilt-eetrist kostub. Trumpi selgelt tauniv telekompanii Sky News edastas pühapäeval üsna mõtlemapanevad arvud – kui Inglismaal oleks kehtestatud analoogiline seadus, andnuks sellele oma toetuse 34% ja tagasilükanud 49% vastajatest.
„Kõva kolmandik“ ja „vähem kui enamus“ ülesköetud vastanditena on seis, mis ei rõõmusta ühtegi poliitikut – ükskõik, kuidas teed või otsustad, on probleemid pikaks ajaks tagatud. Pealegi mõjutas britte vastamisel kohe kindlasti Brexiti tulemus – nüüd oli ju võimalus avaldada oma rahulolematust selle tulemusega nii ja teisiti. Kõnekas on Euroopa puhul seegi, et just moslemite eest marsi „Me kõik oleme Charlie Hebdod“ korraldanud Prantsuse sotside partei presidendikandidaadi valimisel jäi võimukandidaat ehk siis just seda poliitikat esindanud ekspeaminister selgelt alla 42:58 eliiti mittekuuluvale poliitikule.
Ent lähemale loo peamõttele. Kuna Trump on uustulnuk suures poliitikas, siis oli omamoodi huvitav järjekord, mille alusel ta kontakteerus kolleegidega. Päev pärast asumist Valgesse Majja helistas Trump Canada ja Mehhiko liidritele (viimane sai kutse tulla nädala hiljem Valgesse Majja, ent loobus sellest). 22. 01 olid toru otsas Iisraeli peaminister ja Egiptuse president (nädal hiljem täpsustus, et Netanyahu tuleb 15.02 Valgesse Majja). 24.01 rääkis Trump pikalt India peaministri Narendra Modiga, kes sai ka küllakutse, kuid tulekuaeg jäi lahtiseks. (Trumpi meeskonnas on kaks India-päritolu poliitikut). 28.01 oli siis see suur kõnedepäev, kui Trump rääkis Jaapani peaministri Abega (lepiti kokku kohtumiseks Valges Majas 10.02), kantsler Merkeliga (kohtutakse suvel G20 kohtumisel Saksamaal), president Putiniga (kohtutakse sobival ajal kolmandas riigis), president Hollande’ ja Austraalia peaministriga Turnbulliga (2.02 hakkas levima info, et Trump lõpetas selle kõne rahulolematusest vastutustega, mida anti Obama-Turnbulli lepingule moslemipõgenike asjus).
Kui lisada, et Valges majas juba käis Suurbritannia peaminister Theresa May, siis silmatorkavaim auk on muidugi kontakti puudumine Hiina liidri Xi Jinpingiga (kõneleti pärast valimisi 16.11).
Ent Washingtoni jõudis ka üllatuskülaline Jordania kuninga Abdullah II näol. Tema saabumine 30.01 Washingtoni „kohtuma kongressmenidega“, s.t. ei sõnagi Valgest Majast – sai samal päeval täienduse: kuninga võtab vastu ka asepresident Mike Pence. Eilse info alusel aga osaleb Abdullah täna nn. tänuhommikusöögil Valges Majas ja kohtub ka Donald Trumpiga. Paras üllatus ja seda selgelt Trumpi pihta käiva turmtule mõjul ja selle alt kasvõi osaliseks väljatulekuks. Igal juhul avaneb Trumpil nüüd hea võimalus näidata, et tal on partnerite hulgas ka autoriteetne moslem, kellega ta kohtub isegi enne oma pealiitlast Netanyahut Lähis-Idas.
Seda enam, et enne teeleasumist jõudis Abdullah kohtuda ka Palestiina liidri Abbasiga, kes kinnitas täielikku vastuseisu kavale USA saatkond Tel Avivist Jeruusalemma viia.
Olulisim on muidugi meenutada, et alles pärast Vene-Türgi-Iraani algatusel peetud Süüria rahukonverentsi Astanas (kohal vaatlejana ka USA saadik) öeldi, et Lääne koalitsiooni poolt koordineeris seda kogunemist Jordaania kuningas, kes 25.01 oli Putini juures Moskvas ja räägib täna ilmselt Trumpiga Valges Majas.
Elik – arengud Süüria osas – (ja ka USA-Venemaa suhete osas?) - hakkasid veerema kiiremini, kui seda eeldati. Kui võtta Abdullahi visiidi pikenemist üllatusena, siis andis see hea võimaluse jälgida, kuidas Trumpi meeskond käigult asju lahendab ja kui kaugele ta on valmis minema - kas seda uut seisu Süüria osas üritatakse ka suuremalt ja teisteski valdkondades välja mängida!?
Aga see näitab sedagi, kui kindlalt Valge Maja peremees end ikkagi välispoliitikas tunneb ja seda protestidega alanud võimuloleku teise nädala lõpus.
