Remsu vastulöök Kaplinskile: demokraatia on kuningriigist parem, pole teada häid monarhe kaks põlvkonda järjest
Kirjanik Olev Remsu vastab Jaan Kaplinski EPL/Delfi arvamusveebis ilmunud artiklile, mis arutles küsimuse üle, kas demokraatia aeg on läbi saamas.
Nagu ikka Jaan Kaplinskit, lugesin ka tema kirjutist „Kas demokraatia asemele konfutsianistlik monarhia?“ huviga. Kas ta tegi nalja? Viskas ussi sipelgapessa ja nüüd muigab oma targal filosoofimoel? Igatahes ühiskond kihab, vähemalt kommentaariumeis ja Palgeraamatus.
Meie avalikkuseni jõudev poliitvõitlus kujutab endast muidu pisiasjade kallal nokitsemist, kellegi varemöeldu kummutamist, ning see on igav ja madal. Viimaks ometi üks kõrge kaarega lend! Otsitakse meile sobivat ideoloogiat ja riigiõpetust.
Vaat, Kaplinski on õige ja tõeline konservatiiv, kes ilustab vana ning toriseb uue vastu. Kord sõdib ta aavikisimide ja i-mitmuse vastu keelenduses, siis meeldib talle Vene mõju (mis meil valitses paarsada aastat tsaari ajal), nüüd ihaleb ta Hiina-maailma ja valgustatud monarhiat.
Jah, Singapur on ennast meikinud Konfutsiuse kuvandiga, ent veel rohkem armastatakse Hiina nn Kevade ja Sügise ajastul kõnesid pidanud filosoofi ja poliitikut Taiwanil. Lausa riiklikult.
Mul oli au osa võtta seal Konfutsiuse sünniaastapäeva tähistamisest 28. septembril 2010. aastal, vastaval uhkel tseremoonial õnnestus koguni lähedalt mööda kõndida Konfutsiuse 79. põlvkonna järeltulijaist Kung Tsui-chang´ist, teatati ka 80. pojapoja…poja Kung Yu-jen´i olemasolust. Tajusin kahe poole tuhande aasta vanust ketti päris reaalselt.
Tuhat tänu Kaplinskile, et ta taas sidus meie argirähklemise tõeliselt sügava kultuuriga.
Kummati ei põhjendata Singapuris ega Taiwanil riikide lennukat majandusedu Konfutsiusega, tema õpetuste omandamine on mõttetrenn, mis kuluks muidugi meilegi ära. Edu on taganud hoopis Ameerikas koolitatud ja seal kogemusi omandanud noored. Ja see kehtib Mandri-Hiinagi kohta.
Kaplinski kirjeldatud Hiina haridusmudel kehtis siiski ammu-ammu. Siis, jah, õppisid väljavalitud, andekad noored kuni 35. eluaastani ülemuseametit ning määrati seejärel riigis kõrgetele kohtadele.
Provintside kuberneriks said vaid keisri sugulased. Provintse oli palju, sugulasi vähe, veresugulasi hoopis kasinalt.
Keiser lapsendas endale tütreid, nende staatus oli juriidiliselt võrdne nii keisrinnaga kui ka haaremist saadud tütardega, ent see oli üksnes silmakirjalikkus. Tähtsamad olid ikkagi keisri veresugulased, kõige tähtsamad need, kes olid pärit ametlikust abielust.
Enne läänelikkuse (olgu siis marksistliku või kapitalistliku) teele siirdumist oli üle 90 protsendi hiinlastest kirjaoskamatu. Jah, keskmise hiinlase elatustase oli veel 18. sajandil kõrgem kui keskmisel eurooplasel, ent klassikalise hariduse levik Euroopas pani kihutama veduri, mida praegu Hiina-maailmas kopeeritakse.
See ei ole puhastanud Hiinat korruptsioonist ja onupojapoliitikast, millest Hiina on totaalselt läbi imbunud.
Aegajalt loeme ajalehest, et see või teine kõrge ametnik, isegi poliitbüroo liige, on korruptsioonis süüdi mõistetud, isegi surma. Tähendab see seda, et too ametnik jättis püramidaalses altkäemaksuskeemis liiga palju endale, andis korjatud pistist vähe või ei andnud üldse edasi kõrgemale poole. Avalikku kohut peeti teiste ametnike korrale kutsumiseks.
Poliitikute seltskond peaks olema läbilõige ühiskonnast, esindatud olgu kõik haridustasemed, ideaaljuhul ka varanduslik seis.
Igasugused tsensuste, ka haridusliku tsensuse sisseseadmine, mida tahab Kaplinski, tuleb kõne alla vaid politseiriigis. Ent ajalugu näitab, et viimaks hakkab rahvas politseiriigi vastu mässama. Nii on see olnud nii Hiinas kui Euroopas.
Ja valgustatud monarh? Idee tasemel on see lihtsalt suurepärane. Ainult et pole teada häid ja valgustatud monarhe kaks põlvkonda järjest.
Sel puhul on vahest kõige parem näide Marcus Aurelius, filosoof keisritroonil, kelle poeg Commodius osutus aga selliseks lurjuseks ja värdjaks, et ületas selles suhtes nii Nero kui Caligula õudused.
Monarhia nii-öelda tagasitoomine on tänases Euroopas toimunud vaid Hispaanias ja seda demokraatia tagasitoomise protsessis. Isegi Kreeka ei läinud sellist teed, säilitas vabariigi, mille olid sisse seadnud türannia pooldajad.
Ehk teeb tulevik selles suhtes korrektiive? Monarhiad on olnud ju meie ümbruse riikidest Venemaa, Poola, Tšehhi, Saksamaa, ning kuningriikluse kasuks otsustasid iseseisvumisel isegi Soome ja Leedu. Parlamentide valitud kuningad aga ei jõudnud kunagi oma kuningriiki.
Kuidas leida Eestile head, valgustatud, konstitutsioonilist monarhi? Mul on tunne, et Kaplinski ise ütleks ettepanekule hakata meie kuningaks „ei“, arvatavasti ei soovi troonile tõusta ja krooni kandma hakata ka tema abikaasa.
Kardan küll, et pärast ettepaneku tegija keeldumist läheb meil kuningaotsimisel kodusõjaks. Kui palju tekiks pretendente! Ja kui me viimaks ühe kasuks otsustame, kas peaks siis Euroopa oma rohkete kuningriikidega meist lugu? Kahtlane.
See aga ei tähenda, et tänane demokraatia ei vajaks reformimist.
Siiski on Kaplinski esitatud paralleel Platoni demokraatiakriitikaga mõnevõrra küsitav. Platon siunas demokraatiat türannia ja oligarhide kontekstis, oligarhid on euroopalikus tsivilisatsioonis kahjuks olemas (8 rikkuril on rohkem vara kui poolele inimkonnal), ent türannid jäävad siiski peamiselt Aafrikasse, kus nad mõnikord püüavad taastada monarhismi. Ja siis nad kukutakse ning neid süüdistatakse isegi kannibalismis.
Vaimukad riigiteooriad on kütkestavad, ent siiski võiks usaldada isereguleerumist, et küll aeg paneb asjad õigesti paika, nagu Euroopas on juba pikalt juhtunud.
Ka ei võida konservatism nagu välgust. Ei piisa, kui keegi seda väga soovib, olgu ta diktaator või filosoof. Enne seda näeme ühiskonnas auspiitse – noorus trügib õppima juura- ja meditsiiniteaduskondadesse, näitustele ilmuvad realistlikud pildid, raadiost on rapi ja rocki asemel kuulda meloodilisemat muusikat, hulgaliselt tekib egoistlikke minakuulutajaid ning enam ei häbeneta, et raha on jumal.
