Kesklinna vanem: lähimate kümnenditega muutub Tallinna kesklinn tundmatuseni

Viimastel aastatel Euroopas tavapraktikaks muutnud kaasav valitsemine omandab ka Eesti poliitilises agendas üha olulisemat positsiooni.

Tallinna suguse kesksuure linna puhul ei piisa, kui tunnistame kaasava valitsemise vajalikkust ning teame, millistel alustel peaks koostöö erinevate seltside ja ühingutega toimuma.

Pragune situatsioon on võrreldav olukorraga IT-s, kus uus tarkvara on välja töötatud, ent olemasolev riistvara jääb selle kasutuselevõtmisel jõuetuks. Asumiseltsid ei teki omavalitsuse otsusega, vaid nende loomiseks on tarvis kogukondlikku huvi ning hakkajaid eestvedajaid. Mida umbisikulisem on linnaruum ning kesisem võimalus naabritevaheliseks suhtluseks, seda väiksem on võimalus asumiseltside tekkeks.

Kui jälgida kõige elujõulisemate asumiseltside paiknemist, siis selgub, et need tegutsevad seal, kus linnaruum soosib kohapõhist identiteeti ning vahetut suhtlemist. Uus-Ameerika, Vanalinn, Kadriorg ja Kassisaba kätkevad endas suuremaid võimalusi elanike koostööks. Siin on inimmõõtmeline hoonestus, selged tänavafrondid, liigendatud hoovid ja autovabad alad, piisavalt rohelust ning võimalusi kodust väljudes harrastuste või spordiga tegelemiseks. Suur osa Tallinnast on kujunenud sõjajärgsel perioodil, mil planeeringuprotsessis lähtuti sootuks teistest põhimõtetest kui isikukesksus, või siis nn magalarajoonide tootmise aastatel, kui tulemusi mõõdeti valminud elamispinna ruutmeetrite, mitte elukeskkonna kvaliteedi järgi.

Seda taaka kanname kahjuks tänaseni. Taasiseseisvumise järgselt on linnavalitsus püüdnud küll olukorda leevendada, pöörates tähelepanu taristu tihendamisele asumites ning rekreatsioonialade loomisele, ent põhikontseptsioon – orienteeritus autoga liikujatele, on hakanud taanduma alles viimastel aastatel.

Kesklinn vajab uut peatänavat ja autovaba ala laiendamist
Omavalitsuse ülesanne on luua linnaruumilised eeldused kogukonna lõimumiseks, sest alles siis tekib pädev dialoogipartner, kellele otsustusprotsessis toetuda. Selle ülesande täitmiseks on oluline omada piisavat adekvaatset andmestikku ja uus-urbanistlikku kompetentsi. Äärmiselt sümpaatne on selles kontekstis Kunstiakadeemia tudengite värske uurimistöö jalakäijate liikumisest kesklinnas. Antud uuring lubab oodata, et tudengid räägiksid linnaruumi kujundamisel julgemalt kaasa ning ütleksid oma sõna sekka ka kesklinna planeeringute avalikel aruteludel.

EKA tudengid viitavad, et enamasti ei vali jalakäijad kesklinnas eesmärgile jõudmiseks mitte lühima, vaid turvalisema ja mugavama tee ning paljud on pigem nõus tegema suurema ringi, kui sukelduma Viru keskuse tunnelisse. Algatatud uue peatänava ja sellega külgnevate jalakäijateala projektis, mis peaks senisele närvilisele ja autokesksele linnasüdamele uue hingamise andma, on sellega õigupoolest juba arvestatud ning pikemas perspektiivis peaks muutuma autovabaks Laikmaa tänav ning jalakäijad Viru keskuse ristmikul taas maa peale pääsema. Jalakäijate suunamine tunnelisse kuulubki liikluslahendusliku ideena eelmisesse sajandisse, meie ajal tuleb tunnelisse suunata autod. Pean õigeks, et seda arvestataks ka Rotermanni kvartali ja sadamaala sidumisel üle Ahtri magistraali ühiseks autovabaks liikumisteljeks.

Inimsõbralik linnasüda
Praegune Tallinna südalinna logistika eelistab autoga liiklejat. Reidi tee ja uue peatänava väljaehitamisel ning sadamat Tornimäe kõrghoonetealaga ühendava logistilise telje moodustumisel muutub kogu Tallinna linnaline kontseptsioon. Kesklinnas liikuja jaoks näeb tulevik välja nii, et kaksiktorni jalamilt välikohvikust teed alustades, võib rahulikult läbi Maakri ärikeskuse ja Kaubamajaga külgneva jalakäijate tänava jalutada piki Laikmaad Rotermanni kvartalisse ning sealt edasi sadamasse. Kogu teekonna vältel oleks võimalus istuda välikohvikutes või puhata jalga linnamelust eraldatust pakkuvatel rohesaartel. See oleks inimkeskne ja turvaline linnasüda, mida tallinlased juba ammu väärivad. Lisaks Pärnu maantee peatänava visioonile tuleks juba praegu hakata mõtlema ka Estonia puiestee autovabaks muutmisele ning peatänava logistilisele liitmisele jalakäijatetsooniga vanalinnas läbi autoliiklusele täielikult suletud Suur-Karja ja Vana-Posti tänavate. Milline kaunis tervik see kõik oleks!

Muutused juba toimuvad
Lähimate kümnenditega muutub kesklinna ruumiline kontseptsioon tundmatuseni. Seda võib kindlalt väita ning töö selle nimel algab juba tänavu. Käesolevaks aastaks on linnaeelarvest vanasadama ja kesklinna vahelise liikuvuskeskkonna projektiga alustamiseks eraldatud üle miljoni euro. Lõppeesmärk on ühendada südalinna killustatud tõmbekeskused tervikuks. Projekti keskmeks on Narva maantee ja Liivalaia ristmikust piki Pärnu maanteed Vabaduse väljakuni kulgev uus peatänav ühes seal jalakäijatele pakutavate avarate võimalustega. Peatänava valmimisajaks on järgmise kümnendi algus, mille järel kandub tööde põhiraskus liikuvuskeskkonna arendamisele peatänavaga külgnevates kvartalites.

Seda, kuidas vastutustundlikud arendajad suudavad linnaruumi väärtustada, näitab Rotermanni kvartali muutumine vanalinna järel üheks peamiseks südalinna vaatamisväärsuseks. Stalkeri käik on arhitektuuripärl, millega Tallinn tõuseb esile mitte üksnes Läänemere regioonis, vaid ka kaugemal. Erakordne uuslinlik ruum on tekkimas aga Kadriorus, kus piirkonna arendaja on teinud pingutusi selle nimel, et luua äri-, kaubandus- ja elamispindade tasakaalu ning linnaruumi oskusliku liigendamise abil atraktiivne, mugav ja konsolideeriv elukeskkond. Sealse arendusega liitub orgaaniliselt Reidi tee, mis muudab kogu Russalka poolse kaldapealse merele avatud puhkealaks.

Kogukonnaga suhtlemine toob õiged otsused
Reidi tee projekti puhul saab rääkida väärt õppetunnist nii linnale kui ka linnakodanikele. Jalakäijate vajaduste eiramisega esialgses visioonis — tuleb ausalt tunnistada — kaasnes linnast hoolivate kodanike protest, mis omakorda viis viljakate aruteludeni ja tänaseks on meil projekt, mis teeb Reidi teest tõelise mitmefunktsionaalse rannabulvariga tänava. Reidi tee ümber toimunu meenutas, et vaid elanike soovidega arvestamine aitab omavalitsusel seista sellise linnaruumi eest, mis toodab identiteeti, muudab linlased väärikaiks ning oma kodu eest seisvaiks. Aga see ongi kaasava valitsemise eeldus, XXI sajandi demokraatia, mida väikese kogukonnana oma tuleviku kindlustamiseks nii Tallinnas kui ka kogu riigis vajame.