Avalik kiri Kaljulaidile: midagi peab olema mäda me peades, et ainuvõimaliku Konstantin Pätsi austava suhtumise asemele on asunud süüdistamine ja põlgus
Konstantin Pätsi aegu mäletav Heli Susi kirjutas president Kersti Kaljulaidile avaliku kirja, milles räägib Pätsist kui erakordsest poliitikust ning kutsub praegust presidenti ikkagi üles minema Pätsi mälestusmärgi avamisele.
Lugupeetav pr. Vabariigi President,
Toetun selles loos omaenese mälestustele ja vestlustele Eesti riigimeeste Arnold Susi, Otto Tiefi ja teiste esimese Eesti aja inimestega ning asjakohastele usaldusväärsetele kirjutistele.
Meie ajaloomälu käsitlejad Maarja Vaino, Peep Pillak ja Trivimi Velliste on Teie teadaandele, et Teie ei lähe Konstantin Pätsi mälestussamba avamisele, juba adekvaatselt reageerinud. Konstantin Pätsi aega mäletavana pean ka enda kohuseks sellel teemal kaasa rääkida.
Aastaid välismaal veetnud tehnikainimese ja nelja lapse emana ei ole Teil ilmselt olnud piisavalt aega ega huvi süveneda Eesti ajalukku ega lugeda sellekohast kirjandust. Sellest siis Teie paljudes eestlastes võõristust äratav suhtumine Teie suurde eelkäijasse.
Ei pool sajandit Nõukogude võimu, ajude saastamist võltsitud ajalooga ja punast propagandat ega üle saja tuhande eesti rahva vaprama, ausama ja ettevõtlikuma liikme hävitamist resp. hajutamist „ilmalaande laiali“ ei kustutanud rahva teadvusest „vana head Pätsi aega“, pigem lõi sellest nõukoguliku elu absurdi taustal müüdi.
Riigi juhtidest loodi isegi laul:
Midagi peab nüüd, uuel Eesti ajal, olema mäda osa meie inimeste peades, et ainuvõimaliku austava suhtumise asemele on asunud süüdistamine ja isegi põlgus.
Oleme hulludelgi aegadel alles hoidnud kainet arukust ja osanud enam-vähem vahet teha tõe ja vale, sihipärase kurjuse ja heade kavatsuste vahel. Nüüd näib, et ajastule omane nälg inetu ja vääritu järele on ka meie ühiskonnas juuri ajamas.
Aga mis siin imestada: oli meil ju sellinegi aeg, kus Alo ja ta laulud ära mõnitati — ja Alot meil enam ei ole. Ta laulud tulid küll tagasi, aga ega sellised alatused meie enesest lugupidamist küll toida.
Konstantin Pätsil oli eriline koht Eestit valitsenud persoonide seas. Üldiselt ju meie riigimehi austati ja neisse suhtuti poolehoiuga (vaatamata pilapiltidele ajakirjanduses ja iga kõrgema ametipostiga paratamatult kaasnevale nurinale).
Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Johan Laidoner jt olid lugupeetud mehed, aga Pätsi armastati, sest tema armastas oma rahvast, suhtus temasse kui oma perre, ja rahva enamus vastas sellele samaga.
Millegi muuga ei saa seletada seda aurat, mis kogu Vene aja vältel ümbritses inimeste teadvuses tema nime ja kohta Eesti eluloos.
Ma ei räägi siin tema poliitilistest vastastest, vapsidest ja nende järglastest, kommunistidest, mõnest Jaan Tõnissoni pooldajast, kellel oli temale etteheiteid kuhjaga, ma räägin nendest tuhandetest eesti inimestest, kes teda vaimustusega tervitasid kõikjal, kuhu ta saabus, nagu ei ühtegi teist riigimeest enne ega pärast teda.
Sellisele erilisele suhtumisele peab olema seletus. Ühelt poolt oli see ilmselt tema karisma, ta lihtsus ja südamlikkus suhtlemisel.
Oma sagedastel ringsõitudel kohtus ta suurte rahvahulkadega. Temaga kokku puutunud inimeste sõnul oli heatahtlik naeratav olek talle rahvaga suhtlemisel loomuomane. Alati oli tal taskus maiustusi lastele jagamiseks, aga selle kõrval oli tajutav ka kõrge riigitegelase väärikus. President oli üks meie seast ja see võitis hulkade südamed.
Samas teati ka ta teist külge: kui vaja, on ta raudne riigimees, kes ei kõhkle tegutsemast resoluutselt, kui seda nõuab mingi rahvast ja riiki ähvardav oht, nagu näiteks vapside puhul (ka Jaan Tõnisson tunnistas seda, öeldes: „Sina said sellega hakkama!“).
Kui Pätsilt küsiti pärast ta abikaasa varast surma, kas ta kavatseb uuesti abielluda, vastas tulevane riigipea, et pühendab end nüüd poegade kasvatamisele ja oma rahvale ega abiellu enam. Nende kahe pooluse samaaegsus imponeeris ja äratas usaldust, et president tegutseb alati vaid lähtuvalt üldhuvidest, nii nagu ta seda õigeks peab (näiteks asundustalude ja Vabaõhukooli rajamine).
Nagu öeldud — need on mälestused kohtumistest, presidendi kõnedest ja tegemistest. Nördimus temale osaks saanud alanduste ja kannatuste pärast ei kadunud eesti inimeste mälust järgnevate aastakümnete vältel. Igas mõttes tõusuteel vabariigi vägivaldselt katkestatud areng, rängad inimkaotused ja valede vohamine, mis teadvusse oma sette jättis, hakkas mõjutama ja moonutama kujutlusi minevikust ja selles toiminud inimestest.
Kogesin seda muutust omal nahal 1957. aastal. Pärast kaheksat aastat Siberist koju naasnuna tajusin ehmatavalt suurt erinevust eakaaslaste, eriti aga 9 aastat nooremate kursusekaaslaste hoiakutes võrreldes 1949. aastal minust maha jäänud noortega.
Sel karmil ajal oli segi paisatud või liidetud koole, vallandatud või ümber paigutatud õpetajaid, õpilasi sunnitud ultimatiivsete ähvardusega komnooreks — see hirmutas ja ängistas, muutis käitumist ja oli tekitanud hoopis uuelaadse õhkkonna.
Kõigele vaatamata hõõgusid söed kusagil sügaval varjatult edasi. 1954. aastal toodi vana ja haige president kodumaale Jämejala haiglasse, muidugi „soveršenno sekretno“. Ometi levis teade sellest kulutulena ja kohe saabusid inimesed avaldama oma austust ja poolehoidu, kellel kaasas lilled, kook või kingitus (kohtuda muidugi ei lubatud).
Eluvõõras KGB ei osanud sellist palverännakut oodata, kohkus ära ja juba 11 päeva järel viidi president Venemaale tagasi, Buraševo psühhiaatriakliinikusse, kus ta 1956. aastal suri ja reahauda maeti. Aja jooksul kasvas seal mets kalmistule peale ning hauatähised lagunesid või kadusid hoopis.
Niipea kui ajaloopööre seda võimaldas, siirdus rühm mehi Matti Pätsi algatusel Buraševosse presidendi säilmeid koju tooma, et matta ta Metsakalmistule tema enda määratud kohale.
Ülesanne oli raske, näis vahepeal teostamatu — sellest on haarav kirjeldus koguteoses „Alasi ja haamri vahel“. Lõpuks leiti õige kalm ja Konstantin Pätsi põrm toodi kodumaale.
Matusetalitus toimus apostliku-õigeusu kirikus Kloostri tänaval. Kümned tuhanded kogunesid sel ajal kiriku ümbrusse, et sammuda üheskoos matuserongis kuni Kadrioru lossini, saates valgetesse ja sinistesse lilledesse kätketud puusärki, mis asetses allalastud külgedega veoautol.
„Nüüd jääb vabariik püsima,“ kuulsin inimesi arutlevat. „President tuli koju.“
See pidulik ja pühalik päev jäi ka viimaseks, mil tajusin ehtsat Eesti-aegset vaimu valdamas rahvahulka, nagu ma veel mäletan vabariigi 20. aastapäevast 1938. aastal. Ka siis olid tuhanded tänavatel, rõõmsad ja rahulolevad, naeratati üksteisele, lehvitati vastutulijaile. Kõik see oli loomulik, õigupoolest ainumõeldav suhtumine. Konstantin Pätsist oli saanud Eesti Vabariigi sümbol.
Nüüd aga sünnib midagi jahmatamapanevat: välja ilmub kadunud presidendi vastasesse opositsiooni kuulunud riigimehe ülijõuka järeltulija ülesandel heldelt tasustatud ajaloolane ja kirjutab raamatutäie süüdistusi kadunud Pätsi arvele.
Ja ennäe — vastavalt uue ajastu vaimule toimub hulkade teadvuses uskumatu pööre: tõestamata väited võetakse kriitikata omaks ja president Pätsist saab reetur ning peaaegu kurjategija. Mõne aja pärast on faktidele toetatult kõik süüdistused ümber lükatud — aga see ei huvita enam kedagi, tõrv on valatud, on sitke ja jääb paljude silmis püsima!
Sellisel juhul — nagu Alogi loo puhul — kerkib tahtmatult küsimus: kas me ikka oleme väärt oma iseseisvust, kui me enam oma peaga mõelda ega allikate abil asjast tegelikku pilti omandada ei viitsi.
Teid, proua Kaljulaid, takistab Konstantin Pätsi austama minemast kaitseseisukorra kehtestamine seoses vapside mässukatsega.
Selle paratamatuse kohta võib lugeda meie erudeerituima ajaloolase doktor Heino Arumäe tekstidest, auväärse Julius Põldmäe mälestustest kui ka Märt Raua teosest „Kaks suurt“ ja mujalt. Vabadusristi kavaler, demokraat ja jurist Arnold Susi põhimõtteliselt ei pooldanud tol ajal rakendatud meetmeid, kuid ühiskonnategelasena pidas neid paratamatult vajalikeks, sest ta teadis täpselt, millist ohtu Eesti iseseisvusele kujutasid endast mustade barettide, hitlerliku käetõste- tervitusega ja „vajadusel“ relvastatud riigipöördeks valmistunud vapsid.
Viimaks üks isiklik mälestus. 1940. aasta saatuslikul suvel olime oma suvilas vennaga valges raevus: kuidas lasti Vene väed Eestisse! Isa tuli linnast, mures ja kurb, ning ütles: president kõneles täna, tema sõnad olid: „Mis meist saab (ta mõtles riigijuhte), pole tähtis, rahvas peab alles jääma!“
Nõukogude võimu ajal maa pealt kadunud rahvaid on sadakond, tuhandeid meie parimaid inimesi on hukkunud, aga rahvas on alles ja hakkab peagi pühitsema oma riigi sajandat sünnipäeva. Ajalugu oleks võinud ka teisiti minna.
Seega — au ja tänu aatekandjatele, kelle visal tahtel sündis Eesti Vabariik. Võideti Vabadussõda, võimaldati 20 aasta jooksul — kurjade jõudude kiuste — vaba rahva kehal ja vaimul kosuda ja kasvada. See andis jõudu tulla 50 aastat kestnud vabadusvarjutusest eluga välja ja aitab nüüd ehk püsima jäädagi.
Ärgem siis löögem mõrasid alusmüüri, millel seisame, hoidkem oma väärikust ja austagem eelkäijaid, kellele see riik ja rahvas olid olulisemad kui nende isiklik saatus.
Nii ka president Konstantin Päts. Tema ausambal peaksid olema sõnad: „Rahvas peab alles jääma!“ See oli ta elu mõte, millega ta elas, kannatas ja suri.
Ta oli inimene nagu me kõik, ainult ausam, õilsam ja armastavam, ning talunud rängemaid kannatusi kui enamik meie seast.
Nüüd on mul Teile palve, proua Vabariigi President: palun sõitke ühel vabal hetkel Metsakalmistule ja süüdake küünal oma suure eelkäija kalmul. Ja palun tulge ka tema mälestusmärgi avamisele.
