Ariel Klas homses LP-s: minu elus oli üks jumalus, kelle kõiki soove ma täitsin. See oli Eri
See juhtus neljapäeva ööl vastu reedet. Eri Klas oli üle kuu aja keskhaiglas elu eest võidelnud. Ta oli kõva võitleja ja varemgi elu jätkumise eest kõik jõuvarud välja pannud. Mäletame ju, kuidas ta jaanuaris seitse aastat tagasi põletas koduses aurusaunas tugevasti oma paremat jalga, kuid läks sellest hoolimata hommikul Moskva lennukile, et juba samal õhtul orkestrit juhatada. Dirigeerimise asemel viidi ta orkestriproovist haigla intensiivraviosakonda, kus tal tuli veeta mitu piinarikast kuud. „Ah, keetsin oma jala ära,” rehmas Eri iga kord, kui sellest õnnetusest hiljem juttu tuli. Eks õnnetusi juhtu ju ikka ja Eri Klas oli paadunud optimist. Võitja, kes ohtlikest olukordadest alati muigelsui välja tuli. Tal oli elu jooksul kolm insulti ja mitu kokkukukkumist. „Aga ma ei ole taevavärava lingist kinni võtnud. Lingini olen jõudnud küll,” ütles ta viis aastat tagasi elujõust pakatavana LP-le antud reipas intervjuus.
Läinud aasta 26. veebruari öösel olid taevavärava valvuril temaga aga teised kavatsused.
Eri tegi haiglas läbi kangelaslikud katsumused, võitles vapralt elu eest, ent mõni päev enne lahkumist ütles ta abikaasale vaikselt ja väsinult: „Ariel, ma olen otsustanud. Ma ei suuda enam. Ma ei taha enam.” See oli hüvastijätt. „Sain aru, et ta ei tee nalja nagu tavaliselt. See oli tema väga tõsine otsus. Otsus minna,“ ütleb Ariel poolihääli.
Meenutuslugu Eri Klasi lese Ariel Klasiga ja lugu sellest, kuidas Eri Klasi mälestust säilitatakse, saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!