Indrek Tarand: täna püstitame ausammast Pätsile, kas peatselt ka Ilvesele?
Selle laulu viisi autor pole meile kindlalt teada (Valter Ojakääru autoriteetne sedastus) nõnda hüüame seda „rahvalikuks lauluks”. Aegade jooksul on muutunud algsed sõnad „kurekari taevavõlvil” hoopiski „luigeparveks” Boris Lehtlaane esituses. Kuid nõukogude võimu ajal oli rahvasuu hakanud laulma ka lisasalmi „Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president...”
Pea sajand tagasi suri noor eestlanna kaugel Vaikes ookeani kallastel, aga tema laul on aidanud meil kõikidel ellu jääda. Ning jõuda seekaudu küsimuseni, mille taaskord on püstitanud Trivimi Velliste. Tuntud „Tõru” klubi eestvedaja, Eesti Muinsuskaitse Seltsi algataja, Eesti Kongressi liige, välisminister, suursaadik ÜRO juures. Tegus ja nõukogudevastaste kredentsiaalidega mees. Ta nõuab Toompeale Kuberneri aeda ausammast Konstantin Pätsile. Ma mõistan tema tegevuse motiive ja pean neid siiraks, aga ma ei saa heaks kiita tegevust ennast. Sest muu hulgas, peale ajalooliste haavade lahtirebimise, teeb see liiga ka omaaegse presidendi Konstantin Pätsi järeltulijatele, kes peavad nüüd ei tea mitmes kord küll, pealt kuulama ja vaatama nõndanimetatud debatti oma vaarisa ajaloolise rolli üle.
Peab muidugi kahetsema ka seda õnnetut juhust, mil „Sakala” ajakirjanik Viljandi paadimehe (Tiit Riisalo) mõjuväljas uisutanud Eesti presidendi mikrofoni ette sai. Kersti Kaljulaid oli endale iseloomulikult otsekohene ja aus, asjadest palju mõtelnuna andis ta lakooniliselt teada: „Mina selle ausamba avamisele ei läheks” Loomulikult puhkes ühsikondlik ja ajakirjanduslik väitlus ning sotsiaalmeedia kobrutas kui Tallinna kloaak Paljassaare poolsaarel. Kui reporter poleks õigel ajal õiges kohas olnud, siis poleks ka seda küsimust. Iseasi on muidugi kui palju riigipea oma sportlike liikumisviiside kohta ajakirjanikele eelteavet andma peaks... Igatahes – president on käitunud riigipea jaoks igati väärikalt ja sobivalt, postitades sotsiaalmeediasse loogilise mõttekäigu – Eesti ühiskond ei vaja hetkel väitlust 1934. ja 1940 aasta sündmuste üle. Meil on palju palavamaid pudrukesi helpida tarvis.
Vahemärkusena, Helmi Koffist pole eriti säilinud fotosidki, tänastest riigipeade piltidest kubiseb sfäär instagramist twitterini ning isegi koolimajades on riigipea paraadportreed. Võib-olla mõni Tallinna vene kool on lubanud endale ka erandit ses viimases. Nendele piltidele ja neid saatvate tühistele asjadele keskendunud uudiste peale reageerib ühiskond. Ikka igaüks oma kihihuvist ja arusaamadest johtuvalt. Küll kirjutaks kirikupea kalendrisse mõned kohustuslikud teenistused. Küll annaks kolm keskealist meest raadioeetri kaudu teada, millises mõisas oleks riigipeal sobilik võõrustada külalisi. Ja muidugi loendamatud stilistid ja teised tõusiklased näägutavad kleidipikkuse ja pükskostüümi kallal. Mis kõik kokku peegeldab miskit sotsiaalset seniilsust – me tahaksime justkui kuningat ja õukonda ning lakkamatut seebiooperit (a la Naistevahetus), kuid ei oskagi tahta presidendilt poliitilist juhtimist. Ilvesel ja õukonnal on see viimane tegevus õnnestunud umbes sama ebaoluliseks muuta kui pimesool inimese sees. Poliitiline juhtimine võib viia ideaalile – kõigi inimeste president ja rahva ühendaja- lähemale, kuid antud olustikus pigemini ta esialgu tekitab vastandusi. Sageli lausa lõhenemist ja kibedust. Me peame sellega harjuma, sest üldaktsepteeritavate konsensusteni jõutaksegi pigem käredate vaidluste kaudu. Kui vaidlusi pole, on varsti nn vaikiv ajastu, kus monarhi soove loetakse tema silmist ja hommikut alustatakse oodidega „oo tark riigipea, su rahvusvaheline haare on nii mõjukas...“ Ning ametnike klass pingutab igapäevaselt riigipeale materiaalse mõõtmega kingituste tegemise nimel.
Siia võikski panna punkti, kuid kahjuks ma pean veel paari paragrahvi võrra kaugemale minema. Kui kaunis ja üllas ka poleks lahkunud suurkujude mälestuse ja pärandi mõtestamine ning riigiskulptuuride rajamine, siiski on põhiprobleem mujal. Ning see peidab ennast meie soovimatuses vastata küsimusele – kas me vajame presidenti? Tollele küsimusele ei tea vastust ülipeene parteilise vaistuga poliitikud, samuti mitte ajaloolased või riigiteadlased. Ainsa õige vastuse saaks anda kodanikud rahvaküsitlusel. Mille korraldamist ma olen seoses presidendi valimise seaduse viletsusega juba terve dekaadi aastaid nõudnud. Lubatud on seadust parandada (Rosimannus, Nestor, Maruste jne) kuid loomulikult on see kõik lubaduseks jäänudki. Andke see asi näiteks kohalike omavalitsuste valimiste lisaküsimuseks ja ma garanteerin juba ette kõrgema osalusprotsendi kui valimistel tavaliselt. Ning et rahva aega mitte raisata, pangem kohe ka lisaküsimus – kui arvate riigipea institutsiooni tarviliseks, siis ka sooviksite selle isiku valimist rahva poolt või senikehtiva tagatoapoliitika raames. Nii lihtne ongi. Tulemuse pealt suudab rahvaesindus vajaliku seaduse valmis kirjutada nagu naksti.
Ahjaa, see oleks muidugi populism:) No kui populismi Vana Rooma definitsiooni kaudu käsitleda, siis mis selles halba on? Igatahes oleks huvitav teada saada, milliseid lahendusi nii lihtsa asja kohta kodanike enamus pooldab. Kui me seda ei tee ja tuimalt tammume sissetallatud tupikteedel, oleme ühel päeval küsimuse ees „Mis maksab saiapäts? Mis maksab väike saiapäts, mis maksab saiapäts?” Ehk teisiti – kui mitu Toomas Hendrik Ilvest on Eesti Vabariigi maksumaksja suuteline surmani pidama? Arvestada tuleb muidugi ka esimese, teise ja eriti kolmanda „leedi“ kuludega. Ning kuhu peaks kerkima Ilvese ausammas? Aeg, mil Sildam ja Mattson saavad sama vanaks kui Velliste praegu ei ole enam kaugel ning selle tandemi aktiivsust ei tasu alahinnata...Ning kas me tahame kahekümne aasta pärast taaskord arutada baaside lepingu ja Ärma talu asju? Kusjuures poleks pädevuseta ka järgmine vaatenurk: Päts tegutses venelaste surve all ja lootuses rahvast päästa, aga Ilvesele polnud miskit survet. Tema lihtsalt ei soovinud säästa. Ei rahalises mõttes ning ammugi mitte säästa Eesti Vabariigi olemuslikku tuuma. Tuuma lõhkumise eest võiks Ärmale ausambakese püstitada küll. Muidugi maksumaksja kulul:)
Senikaua aga ma ümisegem omaette „ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...” ning täiel rinnal lisagem: „...kui Laidoner juhatab väge ja maksev on eesti sent...” Ning kui kange vajadus skulptuuri teha säilib, siis tehkem noore eesti tüdruku oma, pea sajand tagasi meie seast lahkunud Helmi Koffi kuju. Igati esteetiline, eetiline ja eestiline plaan.
