Repliik: väsinud palgavaeste vanemate lapsed

30 000 Eesti noort on kadunud, ei õpi ega tööta, ei tee üleüldse midagi. Kui jätta „kadunukeste” seltskonnast välja need, kel pole majanduslikus mõttes vaja tööd teha („seda jama olematu raha eest kannatada,” nagu üks 18-aastane noormees mulle ütles), siis tekib küsimus: miks ei tööta ka need, kelle pered ei ela hästi?

Ei usu, et üleüldse mingit tööd ei ole. Siinsamas kohvikulaual, mille taga seda juttu kirjutan, vedeleb virnas miniplakateid üleskutsega: „Ühine meie kohvikuperega!”

„Aastaga keeraksin tervise tuksi nagu mu ema,” vastab küsivale pilgule mu kõrval töövahendusportaali sirviv noor, mütsilodu silmini peas, ees ammu jahtunud tee.

Aga võib-olla see ongi põhjus, miks nad tööle ei lähe? Et nad on kaua pealt näinud, kuidas nende emad ja isad püüavad palgapäevast palgapäevani toime tulla, kuidas neil selg valutab ja nad öösel töö pärast magada ei saa? Kuidas nad ei saa endale pärast 25–30-aastast tööelu tegelikult mitte midagi lubada ja nende ainus eesmärk on pensionini vastu pidada?

Võib-olla peaks noorte ignoreerivusse suhtuma kui mastaapsed mõõtmed võtnud streiki praeguse tööelukorralduse ja suhtumise vastu?