Lauri Laats: meie hallide passidega kaasmaalased on kodakondsuse 25 aastaga välja teeninud
14. veebruaril uuris Delfi, miks halli passiga inimesed ei ole endale Eesti kodakondsust taotlenud ("50 halli passi varjundit: mittekodanikud räägivad, miks neil pole Eesti kodakondsust"). Põhjusi oli mitmeid, kuid laias laastus võib nende inimeste kohta öelda kolme asja: riigi vaenlased nad pole, keeleõppe vastu nad põhimõtteliselt pole ja kurbust tekitab nende lahterdamine.
Neile kodakondsuse andmine, nagu peaminister Jüri Ratas ette pani, soodustaks integratsiooni ja vähendaks end tõrjutuna tundvate inimeste hulka ühiskonnas. Ometi on Ratase ettepanekul kriitikuid, kes näevad hallide passide arvu minimeerimises ohtu, et venekeelse kogukonna poolehoiu nimel kahjustatakse riiki.
Aga mis võiks olla Eestile kasulikum, kui see, et 80 000 seni määratlemata kodakondsusega inimest hakkab end eestimaalasteks pidama? See maandaks julgeolekuriske, sest õiglase kohtlemise osaliseks saanud inimesed ei kanna rusikat taskus, nagu võivad teha need, kelle soov end kodanikuna määratleda, on pidevalt tagasi lükatud.
Hallide passide teemat ei saa täna käsitleda 1990-ndate aastate tõekspidamisi järgides. See mis oli õige enne võõrvägede lahkumist, või isegi 2007. aasta pronksiöö sündmuste järgselt, ei kehti enam 2017. aastal. Need, kes 25 aasta jooksul pole langetanud otsust hankida Venemaa kodakondsus, vaid on oodanud võimalust, saada täieõiguslikeks eestimaalasteks, väärivad, et nendega arvestataks.
EKRE poliitik Henn Põlluaas nendib, et kodakondsus ei ole odav laadakaup, millele on igal ühel õigus. See on tema ja ka minu arvates au ja privileeg, mis tuleb välja teenida. Täiesti õigus! 25 aasta jooksul on meie hallide passidega kaasmaalased selle privileegi välja teeninud.
Ja ei maksa taandada kogu teema vaid hallipassiomanike soovimatusele eesti keelt selgeks õppida. Varasemate aastate suutmatus integratsiooni edasi viia ning teatud poliitikute soov venelaste keeleõpet just seepärast pärssida, et neist kodanikke ei saaks, on vilja kandnud. Eestis on lubamatult palju neid piirkondi, kus eesti keele kasutus on pehmelt öeldes olematu.
Narvakal on vähe võimalusi igapäevaelus eesti keelt praktiseerida, aga see ei anna alust kahtlustada Narva elanikke ebalojaalsuses või süüdistada neid riigivaenulikkuses. Kuulates vahel mõne hallipassiomaniku mõtteid Eesti riigist, tekib tunne, et tegemist on nii mõnestki sünnijärgsest kodanikust suurema patrioodiga. Kui uus valitsus ehitab valmis eesti keele keskused nii Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel kui Maardus, läheb ka keele õppimine ladusamalt.
Teine Ratase kriitik, Annika Uudelepp leiab, et Keskerakonna kompromissitu võitlus venekeelsete inimeste heaolu pärast on olnud aastaid mõistetav, kuid enam ei ole. Miks siis? Inimeste heaolu eest võitlemine on ju iga erakonna eesmärk ning siin pole sobilik teha vahet keelekasutuse või muude tunnuste põhjal.
Mis siis Uudeleppa häirib? Automaatne kodakondsus siin 25 aastat elanutele ei edenda tema meelest venekeelsete inimeste õppimis- ja töötamisvõimalusi. Võib-olla. Aga kindlasti parandab lojaalsete eestimaalaste lisandumine riigi julgeolekut. See on praeguses olukorras, kus pinged maailmas, kaasaarvatud meie regioonis, kasvavad, kõigi siinsete elanike huvides. Seda passi kaante värvusest olenemata.
Silmakirjalikkus ei rikasta
Aastal 2017 on Euroopa Liidu üheks põhiväärtuseks ühiskonna avatus. Äärmiselt kahetsusväärne, kui lõunast saabuvate majandusmigrantide puhul nõutakse meilt mõistmist ja kõigega leppimist, ent kaks ja pool aastakümmet Eestis elanud ja ausalt töötanud inimeste puhul ei tohi teha ainustki järeleandmist. Nn euroopalike väärtuste hulka kuulub ka inimeste võrdne kohtlemine.
Eestis on midagi korrast ära, kui lepime vähimagi protestita, et Tallinna kesklinna söögikoha ingliskeelne teenindaja eeldab, et temaga räägitakse rahvusvahelise suhtlemise keeles, ent kui B1 tasemel eesti keelt valdav vene rahvusest bussijuht satub reisijale spetsiifilise teabe jagamisel segadusse, järgneb üleriigiline protestilaine keelelise rõhumise vastu. Silmakirjalikkus ei rikasta.
Eestis tuleb osata riigikeelt, ent keeleoskuse paranemisele ei aita kaasa mehhaaniline 60% nõue koolides ega vene keele kasutuse piiramine neis omavalitsustes, kus selle kõnelejad on enamuses. Aeg on venekeelsetele kaasmaalastele diskrimineerimisena tunduvaist ja oma eesmärki mitte täitvatest meetmetest loobuda ning alustada tõelise integratsiooniga.
Me oleme 25 aastat suhtunud ükskõikselt nende ootustesse, kes loodavad halli passi lõpuks Eesti kodaniku isikutunnistuse vastu vahetada. Nad armastavad oma koduriiki võrdselt eestlastega. Lubagem neil Eestit armastada ja paljud senised probleemid lahenduvad.
