Brit Kerbo: libasallivus kui leib radikaalide laual
Liikumine Salliv Eesti juhtis möödunud nädalal tähelepanu tuntud meestearsti Margus Punabi Facebooki postitusele, milles oli kirjeldatud ühe Tartu Ülikooli Kliinikumi poole pöördunud teistsuguse kultuuritaustaga patsiendi ebaväärikat käitumist naistöötaja suhtes.(Punab teatas, et antud patsient kliinikumis enam abi ei saa - toim)
Seejuures ei olnud avaldatud ühtki detaili, mis oleks võinud kuidagi avada midagi äratuntavat isikute kohta, kes intsidendis osalesid. Pikaajalise kogemusega arst juhtis lihtsalt tähelepanu sellele, et meil Lõuna-Eesti linnakeses selliseid asju juhtub. Kui juhtub, siis tohib neist ju ka avalikult rääkida?
Salliva Eesti arvates ei või. Vahemärkusena lisan, et umbisikulisest liikumisest on kummaline kirjutada, kui ei tea, keda isikuliselt meestetohtri väljaütlemine nõndaviisi rajalt maha tõukas. Võin ainult aimata.
Agara sallivusliikumise arvates on arst vastutustundetu. Lisaks leian nende endi sotsiaalmeedia lehelt üldistava süüdistuse järgnevas sõnastuses: „Me ei lähtu isikust, vaid tema tegudest ja sõnadest. Me ei sea kahtluse alla seda, kas tegemist on tubli arsti ja/või inimesega – usume, et kindlasti on. Antud juhul pöörasime tähelepanu, et antud postitus arsti poolt on vastutustundetu, kuna religiooni teemat sisse tuues suurendab tema postitus ühiskonnas eelarvamusi, mille tõttu võivad kannatada paljud teised moslemitest patsiendid.“
Kas Punab mainis moslemeid?
Loeme nüüd rahumeelselt läbi skandaali põhjustanud postituse algteksti ja otsime sealt moslemeid kahjustavaid sõnu: „Saime Ülikooli meestekliinikus nüüd esimese tõsisema multikulti konflikti. Ei sobinud patsiendile ei see, et vastuvõttu viis läbi naissoost meditsiinitöötaja, ei tema välimus, riietus ega käitumine. Käitumismudel jätkus korduvatel kliiniku külastustel, kusjuures need polnud üldse seotud esmase visiidi läbi viinud töötajaga ja kulmineerus eile äärmiselt ebasündsa avaliku sildistamisega. Otsustasin, et sedaviisi käituvat patsienti meie kliinikus kahjuks aidata ei saa.“
Ei olegi nii lihtne leida kinnitust süüdistustele, mis nüüd laviinina arstile kaela on sadanud, eks? Sõna „moslem“ pole kuskil, lisaks nähtub, et patsiendile anti mitu võimalust.
Margus Punab on üks neist inimestest, kes pooldab ja toetab kultuurilisi, poliitilisi või religioosseid erinevusi, mis muudab ühiskonda tolerantsemaks. Ma ei ole kunagi kuulnud, et arsti seisukohavõtud oleks olnud kaldu millegi suunas, mida võiks ümberütlevalt nimetada liikumiseks Sallimatu Eesti. Vastupidi, tegemist on inimesega, kes on julgenud meie kultuuriruumis avaldada muu hulgas artikli selle kohta, mida ta arvab klassikalise peremudeli ajale jalgujäämise kohta (17.02.2016, PM).
Ka oma postituse teises pooles rõhutab ta, et kuigi kahetsusväärne kultuurikonflikti juhtum sedapuhku aset leidis, siis „Reaalelus oleme oma kliinikus multikultuursust teadlikult soosinud. Täna on meil töötajate hulgas esindatud luterlased, maausulised, õigeusklikud, katoliiklased, budistid ja ka judaismi kultuuriruumi kuuluvad inimesed.“
Väljaastumine naistöötaja õiguste eest
Salliva Eesti suguste sallimatute reaktsioonide tõttu jõuame aga pisitasa olukorda, kus minutaolisel valge nahaga naisterahval võiks olla lubatud avalikult esile tuua küll valge heteromehe ebaväärikat käitumist (norm!), kuid mitte mõne tumedanahalise või teiseusulise (kristlusest erineva) oma, sest sel juhul oleksin ilmselt hüsteeriline ksenofoob, kes soovib anda lava ja ruuporid paremäärmuslastele, provokaator. Ja oodake, kas mitte needsamad sallijad ei seisa ka naiste õiguste eest? Tartu kliinikus just nimelt naistöötaja väärikuse eest välja astutigi – kas see on nüüd moodsamas sallivuselaines täiesti ebaoluline ning tähelepanu mittevääriv kõrvaltõik?
Taoliste innukate liikumiste nagu Salliv Eesti või Sinine Äratus tõttu tekib meil, kes me siin kusagil vahepeal oma summutatud mõistuse häälega istume, tunne, et suud lahti tehes peab olema valmis valimatuteks isiklikeks rünnakuteks. Näidake mulle inimesi, kes seda jama endale vabatahtlikult kaela tahavad tõmmata.
Minul oleks ääretult kahju, kui Margus Punab, Mihhail Lotman, Aare Pilv („Nüansimeele kriis, 17.01.2016, Postimees) või näiteks Peeter Espak teoloogina enam oma arvamusi ja analüütilisi artikleid avaldada ei sooviks – lihtsalt selle nimel, et säästa end ja oma peresid rahest, mis nende suunas lendama hakkab. Sest kui vastaspoolel argumente enam ei jagu (kui neid ülepea oligi), võetakse demagoogiavõtete nimekirjast ju kasutusele see kõige ägedam, ad hominem rünnak: nimelt olevat nad „kõik eliit ja sama seltskond“ (tsitaat Salliva Eesti FB-st) mistap ebaveenvad.
Mäletan korda, kui ühele sellisele lõputust demagoogiast nõretavale kirjatükile tekstianalüüsi tegin ja selliselt rahulikult argumenteeritult õpikunäidetega ära tõestasin, et jah, tõepoolest pole sallijad teps mitte paremad kui Objektiiv.ee. Loomulikult sain ka mina vastu vaid rünnaku, stiilis, et mul ei ole ajaga midagi tarka teha ja kogu analüüs on vale ning mina ise mõttetu.
Mulle teeb kokkuvõttes muret hoopis tendents: tasakaalukamad arvamused sumbuvad kuhugi agressiivsete lahmimiste vahele. Või jäävad avaldamata. Sündimata. Sallivuse eestkõnelejad töötaksid aga justkui kollektiivselt kofeiinipuuduses vaevlevas karuteenekontoris, mille toodetud tulemuste peale paremäärmuslaste toetusprotsendid nende võidukate aplauside saatel vaid kerkivad.
Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad.
Brit Kerbo on sotsiaalkaitseministri nõunik. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
