Toomas Jürgenstein: burkakeelu teema - aga mida siis teha?
Riigikogus tõstatati sel nädalal taas küsimus konservatiivsematele mosleminaistele omaste burkade ja niqabide keelustamisest korrakaitseseaduse muudatuste abil.
Tunnistan, et ma pole Eestis kohanud ühtki naist, kes nimetatud riietuseset kannab, ehkki kuulu järgi neid üks või kaks olevat. Küll aga viiks emotsionaalne debatt antud eelnõu üle tõenäoliselt tähelepanu eemale mitmetest tõelistest probleemidest, olgu siis naistevastasest vägivallast. Samas pole see ka esimene kord kui seda Eesti jaoks olematut probleemi tahetakse seaduse abil reguleerida.
Igal keelul on eellugu, katvate riietega seonduv ulatub minu jaoks koolitundidesse. Usun, et olen vähemalt kümme aastat oma usundiloo tundides arutlenud õpilastega teemal, kas on või ei ole õigustatud Prantsusmaa 2004. aasta seadus, mis keelas riiklikes koolis silmapaistvad religioossed sümbolid: moslemi tüdrukute pearätid, suured ristid jne. Hiljem on nendesse diskussioonidesse lisandunud teema ka burka võimaliku keelustamise kohta. Õpilaste arvamused on ülekaalukalt pooldanud religioossete sümbolite ja riietusesemete lubamist.
Küllap on tõsi, et kui on soov teatud inimeste grupile vastanduda, siis põhjus leitakse. Kui burkad on keelatud, võivad niisama edukalt konflikte tekitada ka moslemite ujumisriided burkiinid.
Oma noorusajast mäletan, et probleemsed võisid olla noormeeste pikad juuksed või alt laienevad püksid. Toon näitlikustamiseks väljavõtte 1970. aasta Saaremaa Kingissepa rajooni ajalehest Kommunismiehitaja, kus alaealiste asjade komisjoni vastutav sekretär kirjutab manitsuse „Noorukite soengutest“: „Viimasel ajal võib paljudel noorukitel näha soenguid, mis on ebaesteetilised, lohakad – juuksed pikad, langevad salkudes laubale, silmadele ja kraele. Kelle pilku poleks küll riivanud selliste juustega nooruk meie tänavapildis.“ Järgneb ettepanek teeninduskombinaadi „Saare“ juuksureile, mitte kuulata noorukite soove, vaid lõigata neile lühike soeng.
Täielik keeld pakub harva lahendusi
Tunnistan, et ka minule ei meeldi burkad. Mulle ei meeldiks õpetada klassis, kus ma ei saa õpilase näost näha, kas ta saab aru, kas tal on igav või missugune teema teda puudutab, samuti ma ei oskaks reageerida ta võimalikule terviserikkele jne. Aga mulle ei meeldi siin maailmas paljud asjad ning tean väga hästi, et täielik keeld pakub väga harva lahendusi. Ning sageli juhitakse tundliku teema tõstatamisega tähelepanu kõrvale tõelistelt probleemidelt.
Eelnõud riigikogus menetledes kõlas põhjendus, et tegemist pole Koraanil põhineva tavaga. Loomulikult burkade kandmine seda pole, kuid religioonisfääris on hästi teada, et pühakirjal põhinevate tavadega samaväärselt mõjukad võivad olla traditsioonidel põhinevad tavad. Näiteks vanausuliste püüd säilitada oma kombeid, näiteks kahe näpuga ristimärgi tegemist, päädis 17.-18. sajandil paljude külaelanike enesepõletamisega.
Mosleminaine hakkas kättpidi teretama
Mäletan varalahkunud sõpra tarka moslemit Kattri Ezzoubit (1969 - 2011), kes on eesti keelde tõlkinud peaaegu sada raamatut ja jõudis muude tööde kõrvalt käia ka kümmekond korda mul koolis islamit tutvustamas. Esimest korda kui ta tuli, käitus ta traditsioonilise moslemi naisena ja ei andnud mulle terekätt. Paar aastat hiljem kätlesime sõbralikult, viimastel aastatel kallistasime. Islamimaade kõige suurema probleemina nimetas ta ikka vähest haridust.
Arvan, et burkade puhul pole laiemas plaanis lahenduse võti mitte jäigas keelus, vaid eelkõige hariduses ning omaenda kultuuri väärtustamises, mille hulka kuuluvad ka tolerantsus ja mõistvus. Vaikselt kohanduvad euroopalikud tavad ka siin elavat moslemite hulgas, näiteks Taanis avati hiljuti feministlik mošee, avapalvusel osalesid ka kristlaste ja juutide kogukonna esindajad. «Naiste õigustest rääkimine ei ole ainult läänelik nähe, see on islami ideaal,» ütles Sherin Khankan, üks imaamidest (kes on naine).
Loomulikult tuleb aru anda, et religioosses sfääris muutuvad hoiakud aeglaselt, võib-olla tuleb tõesti teatud riietusesemete kandmist kunagi ka Eestis reguleerida, kuid täna riigikogus olnud eelnõu esitamise taga võib näha vaid soovi olematust probleemist populaarsust lõigata.
