Ivo Rull: Kaljulaid kummutas stambi, et president peab riigi sünnipäeval rääkima nagu pastor kantslist

Just sellist presidendi vabariigi sünnipäevakõne olengi tahtnud kuulda ja näha. Mõtlemapanev sisult ning võluv vormilt.

Kersti Kaljulaid kummutas oma tänase kõnega stambi, et Eesti president peab meie riigi sünnipäeval pidama kõnet nagu pastor kantslist – õpetlikku, paatoslikku ning kohati kuulajaskonnale tõsiseid etteheiteid tegevat. President Kaljulaid kõne läbiv joon oli sõbralikult arutlev, kaasamõtlema kutsuv.

Kersti Kaljulaidi tänasest kõnest läheb kahtlemata lendu mõiste komberuum. Kõneldes eestluse ja multikultuursuse suhetes tekkinud pingeväljast tunnistas president rahva vastuseisu sisserändajate suhtes. Sedastas samas, et eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi.

Teine teema, mis leidis kõnes põhjalikumat käsitlust, oli eestlaste hingeseisund. Tõepoolest, meil on liiga palju kurjust. Samuti kriibib hinge perevägivald, Y ja Z generatsiooni hoolimatus tuleviku suhtes ning leviv möödavaatamiskultuur.

Ilusa metafooriga - ühiskond on jõgi – võttis president kokku Eesti tänased probleemid ja võimalused. Kui pakume uusi lahendusi e-residentidele ning tunnustame oma noorte lennukihku, luues neile samas alati avatud maandumisplatsi, oleme jätkuvalt edukad.

Ning kolmandana tõstaksin presidendi kõnest esile kogukonna teema. Rääkides kogukonnateenustest, tõi president näitena Viljandi prouade algatuse, kes aitavad eakamaid. Nõustun presidendi osundusega, et eelseisvatel kohalikel valimistel tasub anda hääl kogukonna suhtlevatele aktiivsetele inimestel, mitte kohalike maksumaksjate raha eest end munitsipaalmeedias reklaamivatele võimuritele.

Presidendi kõnes oli hea annus kuulajaid kõnetavat retoorikat – viiteid klassikale („maailm pole vast päris liigestest lahti“), tabavaid võrdlusi (kogukonnad kui vitstest punutised) ning originaalseid sedastusi (tähtsaim maavara asub meil kahe kõrva vahel; uus, õmblusteta ühiskond).

Esmakordselt kasutas vabariigi president oma aastapäevakõnes promptereid. See lõi kõne esitlusele uue kvaliteedi – president hoidis auditooriumiga silmsidet, kõneles vabalt, naeratas korduvalt. Kõne tempo oli kohati veidi kiirustav, ent üldiselt mõõdukas. Vajadusel turgutas president end lonksu veega, aga oli muidu igati inimlik ning krambist vaba.

Tänutäheks sai president Estoniasse kutsututelt rõhutatult pika ning südamliku aplausi. Millega siinkohal kirjasõnas ühinen.