Analüütik: teksti ladusa ettekandmisega ületab Kaljulaid kõiki oma eelkäijaid ja mõtteid tuleb kui käisest. Teiste ja omi mõtteid

Analüütik Toomas Alatalu leiab, et president Kersti Kaljulaidi trumbiks tuleb pidada tema probleemide tõstatamise oskust. Julgelt kutsus ta valijaid üles kontrollima poliitikute tegemisi ehk siis andis selgelt märku, et pole kerge president poliitikutele.

Kui ma täna hommikul nägin vabariigi presidenti, üliõpilaskorporatsiooni müts peas, Vabadussambale pärga panemas, tuli kohe ette, et suur osa 99 aastat tagasi sõtta läinuist olid ju koolipoisid ja tudengid.

Sõjaväeparaadil lõputut soomukite ja tankide rida silmates kargas pähe, et kus küll oli see soomusjõud siis, kui meil olid meespresidendid – piisas naise valimisest presidendiks ja kindlustunne käes missugune. Selge see, et see kõik oli tema eelkäijate töö ning oma esimeses aastapäevakõnes tänas proua Kaljulaid kõiki seniseid valitsusi selle eest, et nad kõik tegid õigeid otsuseid selleks, et võiksime end tänases keerulises maailmas, mida presidendi sõnul on „valus taluda“, end kindlalt tunda. Kuna visuaalne pilt on sõnadest alati olulisem, siis paraadil nähtu oli ikka kõva sõna küll kõigile meile.

Presidendi aastapäeva kõnest sai aga suur äratundmiserõõm – Eesti on saanud endale õige presidendi. Jätkuvalt tudengilikult mõjuv ja setu riideid kandev president alustas oma kõnet naerusuil Friedebert Tuglase kujundite esitamisega, ent tõi ruttu ja mängeldes mängu ka Otto von Bismarcki, tegi seejärel kiirelt selgeks välispoliitika seotuse sisepoliitikaga, et hakata siis enesekindlalt lahti rääkima meie komberuumi. Julgen arvata, et selle hetkeks oli enamus Estoniasse kutsutuist ja toimuvat telerist jälginud juba seda meelt, et selle nooriku valimine presidendiks oli täistabamus. Tal on sisu ja oskust panna ennast jälgima. Teksti ladusa ettekandmisega ületab ta kõiki oma eelkäijaid ja mõtteid tuleb kui käisest. Teiste ja oma mõtteid. Tema poolt esitatuina on need lihtsalt sõnastatud mõtted ehk siis sobilikud presidendi kahekõneks rahvaga. Haritud rahvaga, kellest osal on oma Eesti taskus kaasas kõikjal, kus ta rändab ja liigub. Mööngem – Eesti ja eestlaste kohast maailmas saime ju kõik sellest kõnest kena ettekujutuse.
End juba varem eestvedajaks tituleerinud president torkis aga kõiki ja eriti noori julgelt takka, sest olla vaid viis aastat aega selleks, et seni innovaatikaga saavutatud edu püsiks. Pilke väljapoole täiendasid julged järeldused sissepoole – „me pole valmis multikulti ühiskonnaks, kus eesti kombed pole selgelt tähtsamad teistest“, millele pakuti kohe ka omapoolne lahendus.

Uue presidendi trumbiks tuleb pidada tema probleemide tõstatamise oskust (milles ka Lennart Meri oli mihkel). Kasvõi koduse vägivalla probleem tähtpäevadega seotult. Mida saatis lubadus – jätkan sellest rääkimist tähtpäevadel kuniks näen, et hoiakud muutuvad. Sama julgelt kutsus ta valijaid üles kontrollima poliitikute tegemisi ehk siis andis selgelt märku, et pole kerge president poliitikutele.

Võib kindel olla, et sama värskelt nagu mõjus tema Estonia kõne eestimaalastele, oskab Kaljulaid läbi lüüa ka rahvusvahelistel laudadel. On ju tal oma nägemus sellest, miks maailmas on asjad läinud nii (ühepoolne tarbimiskultuur ehk „ühine eksitus“) ja mitte teisiti, ning mida tuleks olukorra muutmiseks ette võtta. Ühesõnaga – Eestil on uus ideid ja lahendusi (eks ikka meie e-riigi pinnalt) pakkuv esikõneleja rahvusvahelises ruumis.