Marek Tamm: konservatiivne komberuum või kaasaskantav kodumaa? Kuidas neid presidendi kõne kahte vastandlikku hoiakut ühendada?

President kutsus üles hoidma eestlaste „konservatiivset komberuumi”, kus kohalikud tavad on ülimuslikud, aga teiselt poolt peab ta oluliseks „kaasaskantavat riiki”, kus komberuum ei mängi erilist rolli.

Eesti president peab aastas ligemale sada kõnet, millest suurem osa on lühikesed ja tseremoniaalsed, aga mõned pikemad ja põhimõttelisemad. Lennart Mere algatusel on presidendi kõige olulisemaks kõneks kujunenud iseseisvuspäeval peetav. 1993. aastast saati oleme saanud 24. veebruaril kuulda 25 presidendikõnet. Kersti Kaljulaidi aastapäevakõnet oodati mõistetava põnevusega, sest see lubas esimest korda täpsemalt aimu saada uue presidendi ideelisest programmist.

Eestlus, hargmaisus ja sidusus

Kõne jagunes üsna selgelt kolme põhiteema vahel, mis olid omavahel vaid nõrgalt seotud. Esimesena võttis president arutleda selle üle, milline võiks olla meie „laste ja lastelaste unistuste Eesti”. Selleks joonistas ta välja kolm erimahulist mõtteruumi. Neist esimene on Eestile omane väärtusruum, mis tugineb demokraatlikele põhimõtetele, sh inimõigustele. Teine on Eesti kultuuriruum, mida kujundavad meie keel ja kunstid. Kolmas on Eestile iseloomulik komberuum – kogum väljakujunenud harjumusi ja tavasid.

Eestlust defineeribki president kultuurilise ja kombelise kuuluvuse, mitte etnilise päritolu või poliitiliste põhimõtete põhjal. „Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi,” järeldab ta. Eesti komberuumi hindab president konservatiivseks ja leiab, et „suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas”.

Teise teemana arutles president Eesti muutunud ühiskonnakorralduse üle, mille võiks kokku võtta mõistega „hargmaine ühiskond” (kõnes seda väljendit küll ei olnud). Seegi teemaarendus tugines kolmele tõdemusele. Eestis on üles kasvanud põlvkond, kes ei mahu väljakujunenud sotsiaalsetesse ja töörollidesse, sest hindab vaheldust ja muutlikkust. Seega vajab Eesti uut vaadet ühiskondlikele teenustele, sotsiaalse toe paindlikku lahendust. Teiseks eeldab hargmaine ühiskond, mille liikmed on üle ilma laiali, hästitoimivaid riiklikke e-teenuseid: võimalus suhelda sünniriigiga asukohast sõltumata on hädavajalik, et väljarändajad ei unustaks sidet kodumaaga. Viimaks loob e-residentsus võimaluse laiendada Eesti ühiskonda ja majandust, pakkudes välisettevõtetele ja teiste riikide kodanikele soodsat keskkonda äritegevuseks ja elektrooniliseks asjaajamiseks.

Kõne kolmas osa tegeles sotsiaalse sidususe küsimustega. Esimesena tõstatas president koduvägivalla teema. Selle kohta käis ta välja kõne ainsa lubaduse: „Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen: hoiakud tõesti muutuvad.” Teiseks tuli jutuks selline ühiskonnakorraldus, mis tugineb kogukondade aktiivsele osalusele, kus ühiseid vajadusi lahendatakse ühistegevuse teel, mitte ei oodata riiklikku sekkumist. Sellest kasvas omakorda välja kõne viimane alateema: riigi ja kohalike omavalitsuste vahekord. Kui riik vastutab kõige selle eest, mis peab olema üle riigi ühtemoodi, siis „kohaliku omavalitsuse vastutus on kõik see, mis on kohalikust eripärast lähtuv”.

Kolm kindlat kõnekujundit

Kõne kõik põhiosad on seotud kindla kõnekujundiga. Esimene arutlus kasvab põhilises välja ruumimetafoorist: Eestit määratletakse väärtus-, kultuuri-, keele- ja komberuumina. Ruumikujund pole rahvuse iseloomustamiseks paraku päris süütu. Esiteks on sellel ajalooliselt raske taak (komberuumist on vaid samm eluruumi ja selle kaitsmis- või laiendamisvajaduseni), kuid ennekõike loob see mõneti eksitava pildi kultuurist kui millestki väga selgepiirilisest ja sidusast. Kas komberuum on samane poliitilise ruumiga? Kas kultuur on ennekõike territoriaalne nähtus?

Presidendi kasutatud eesti komberuumi kujund on lähedal Lauri Vahtre eestlastele iseomase „rahvusliku kultuurivälja” käsitusele. Temagi määratluses on „eestlane see, kelle kultuuriliseks koduväljaks on eesti kultuuriväli” („Suur pettumus”, Tallinn, 2002, lk 115). Kuid veelgi otsesemalt haakub presidendi kujundikeel riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21” (2005), mis seab eesmärgiks „Eesti kultuuriruumi elujõulisuse” ja määratleb kultuuriruumi kui „eesti traditsioonil ja keelel põhinevat ühiskonnaelu korraldust”, mida kannavad „ennast eestlastena määratlevad ja eesti keeles suhtlevad inimesed”.