Juhtkiri: aga kes presidendi ideed ellu viib?

President Kersti Kaljulaid ületas 24. veebruaril ootusi ja tema aastapäevakõne on saanud valdavalt kiitvat tagasisidet. „Just sellist kõnet olengi tahtnud kuulda ja näha”, „Ta kõneles elusalt, ehtsalt, veenvalt ja mõjusalt, see oli ilus”, „Ta oli sorav, lihtne, selge, tänapäevane ja mis kõige tähtsam: tulevikku vaatav.”

Ühena vähestest kuulas otsekui mingit muud kõnet Siim Kallase mullune kampaaniameister Janek Mäggi, kelle hinnangul oli kõne „igav, kantseliitlik ja audiitorile omaselt stampides kinni”. Nii president Kaljulaidi kui ka presidendi institutsiooni vastu üldse oli äsja LP-le antud intervjuus väga kriitiline ka Siim Kallas: „Praegusel kujul presidenti ei ole meile vaja.” Kas kaotusekibedusest kantud jutt? Võib-olla, aga kõigile Kallase mõtetele ei peaks seda silti külge panema. Presidendi ametikoht vajab reformimist ja suuremalt kui presidendi residentsi või puhkuse vormistamise küsimused.

Presidendi ametikoht vajab tõesti reformi ja suuremalt kui presidendi residentsi või puhkuse vormistamise küsimused.

Mõelgem sellele, kuidas Kaljulaid saab oma kõnes esitatud visioone ellu viia. Praegune Eesti põhiseadus ei anna talle selleks suuri võimalusi – president on ennekõike esindusisik, kes tunnustab, peab kõnesid, vahel ajab välispoliitikat… Osalt on presidendi roll ka tema enda sisustada, aga Kaljulaid on vähemalt seni eelistanud talle põhiseaduses antud õigusi kitsalt tõlgendada. Näiteks praeguse valitsuse kurikuulsat kobarseadust välja kuulutades ütles ta: „Selle seaduse välja kuulutamata jättes sekkuksin fiskaalpoliitikasse määral, milleks põhiseadus mulle õigust ei anna.” Paljusid vaimustanud kõneski andis president ainult ühe lubaduse, koduvägivalla kohta: „Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud muutuvad.”

Kui Kallase ammune idee, mis nüüd LP-s jälle jutuks tuli – ühendada presidendi ja peaministri ametikoht ning täita see otsevalimiste kaudu –, oleks ellu viidud, saaks meie president anda rohkem ja kaalukamaid lubadusi. Kas täpselt Kallase retsepti järgi, aga Eesti riigi võimutipu – president, peaminister, riigikogu esimees – ühe ametikoha võrra õhemaks lihvimine oleks igatahes mõistlik. Kaljulaidki ütles aastapäevakõnes: „Riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades.”