Olev Remsu: Vabadussõda peeti riikluse, mitte rahvusluse nimel
Riikluse ideoloogia loob stabiilsuse ja korrastab majanduse, aga rahvuslus praegusel ajal õõnestab meie riiki.
Meie põhiseaduse üheksa esimest sõna kohustavad meid kindlustama ja arendama oma riiki. Ohtralt tsiteeritud kohustus säilitada meie rahvus, keel ja kultuur läbi aegade algab alles preambuli sama lause 57. sõnast. Mulle tundub siiski, et põhiseaduse sõnade järjekorrast peaks tulenema ka meie kohustuste prioriteet.
Esmalt peame me tegema kõik oma riikluse kindlustamiseks ja arendamiseks ning seejärel kõik oma rahvuse hüvanguks. Need kaks ülesannet kattuvad üksnes osaliselt. Kummati võib leida kirjutisi ja sõnavõtte, milles riigi ja rahvuse mõistel vahet ei tehtagi, peamiselt arvatakse (ja lausa robotliku automaatsusega), et kui toetatakse rahvuslust, siis on see hea ka riigile. Mõnikord võib rahvusele panustamine olla õige, teinekord aga riigi kindlustamisele ja arendamisele päris ohtlik.
Vaatame hetkeks ajalukku. Meie rahvus ja rahvuslus kujunesid omariikluseta. Meie rõhujail baltisaksa maaomanikel polnud suurt midagi selle vastu: las matsid käivad koolis, las teevad oma laulupidusid, las annavad välja ajalehti, areng püsib meie kontrolli all ja see üksnes suurendab talupoegade tööviljakust ja meie tulu!
Rahvuse kultus oli toona alles kaunis uus asi, välja kujunenud Napoleoni sõdade ajal, kusjuures juhtus see päris omamoodi. Napoleon kultiveeris kodus ja välismaal Prantsuse/Rooma ideoloogiaga vürtsitatud prantsuse rahvuslust, mis kutsus tema vallutatud aladel vastukaaluks esile oma rahvusluse.
Rahvuslus ideoloogiana ja hoiakuna pärineb romantismiaja tormist ja tungist, 18. sajandi teisest poolest, ent sai võimsama tuule tiibadesse alles Napoleoni ajal ja pärast seda. Varem sõditi, püüti laieneda ja end kaitsta oma riigi, oma valitseja, oma usu, oma varanduse, oma seisuse nimel. Nüüd kaasnes pühadusena oma rahvus.
